#neljas: Submission Factory
Ma hoian peast kinni. Sest ma vaatasin Dioniga võistlusvideosid ja appi, kui halb oli vaadata. Asend oli suletud kaitset avades väga kole.
Ja need võimalused, mida ma ei kasutanud ega näinud. Ja kuidas ma lihtsalt ründasin, nagu oleks silmaklapid peas. Ainus põhjus, miks ma võitsin, oli see, et mu vastase jits oli veel koledam.
Selline... nõutuksvõttev tunne on. Justkui kuld ja kard, aga pettumus ka.
Vähemalt oli mul kuramuse hea põhjus päev pärast võistlusi (tõsi, rõvedalt kangete lihastega - mismõttes veerand tunni jagu jitsi võistlusmatil keha järgmisel päeval raskelt ägisema paneb?!?!) Midlandi trennisaali poole end liikuma asutada.
Ja need võimalused, mida ma ei kasutanud ega näinud. Ja kuidas ma lihtsalt ründasin, nagu oleks silmaklapid peas. Ainus põhjus, miks ma võitsin, oli see, et mu vastase jits oli veel koledam.
Selline... nõutuksvõttev tunne on. Justkui kuld ja kard, aga pettumus ka.
Vähemalt oli mul kuramuse hea põhjus päev pärast võistlusi (tõsi, rõvedalt kangete lihastega - mismõttes veerand tunni jagu jitsi võistlusmatil keha järgmisel päeval raskelt ägisema paneb?!?!) Midlandi trennisaali poole end liikuma asutada.
***
Kalender tuletas meelde, et Austraalia aega pole piiramatult. Ütlesin Mikeyle, et mõtlen Submission Factorysse mürama minna. Ta otsustas kaasa tulla.
Submission Factory asub Perthi põhjaosas Wangaras, mis tähendas, et kohe pärast tööd tuli lemmikrash -3D treeningu oma- selga panna, asjad kokku pakkida ja rongile tormata. Teekond sinna võtab aega nii poolteist tundi ja tähendab kaht ümberistumist. Umbes nagu käia Paidest 3D Treeningusse trenni tegemas.
Leidsin googlemapsi abil hoone (nad kolisid hiljuti) üles. Meil õnnestus natuke hilineda, aga keegi ei pannud vist pahaks. Teisipäeviti on seal nogi trenn.
Rahvast oli kohal küll vähevõitu. Kaks purplit, vist üks bluebelt ja paar whitebelti. Kõik mehed. Teisipäevane trenn olevatki treeneri sõnul vaiksem.
Ruumid
Submission Factory (kas pole äge nimi. Alistusvabrik) oli kaunis avarates ruumides. Mõnusad matid (meil 80/20s on üsna kõvad), poksiring ühes saalinurgas.
Ma ei suuda vist kedagi üllatada sellega, et neil pesuruume ei ole. Ega riietusruume. On vaid üks tualett.
Soojendus
Soojendus meenutas natuke seda soojendust, mis AMMAs oli. Shrimpimine ja kükid ja muu selline üle mati, mitme kordusega. Dioni rahulik soojendus on vist pigem erand kui reegel, reeglina ajatakse Aussi gymides ikka pulss kuskile lakke.
Ja nad tegid hundirattaid soojenduseks! Üle mati! Ma ei tee hundirattaid (õigemini: ma pole elus ühtegi hundiratast teinud ja see ei tundunud olevat õige koht alustamiseks). Nihkusin ettevaatlikult matinurka ja tegelesin pigem randmete-õlgadega.
Kodus 3D Treeningus on see hundiratta-maagia vist ikkagi vaja selgeks saada, mõtlesin natuke murelikult.
Tund
Alustuseks tegime natuke asju püstiasendist. Nad kasutavad ka seda terve-tund-üks-ja-sama-drillipartner süsteemi. Teemaks oli selja võtmine - üks käsi vastase kaelas, teine biitsepsil, ja üks käsi tuli tõsta ja siis selg võtta.
Teises osas harjutasime suletud kaitsest omoplatasse minemist - vastupanuta - AGA sellele järgnes üks kõige ägedamaid drille üldse. Kolm tüüpi läksid kolmele matile ja ülejäänud läksid kordamööda nende suletud kaitsesse. Alumise ülesanne oli subida või sweepida, ülemine pidi põgenema/alistama. Muidugi sain ma haledalt peksa. Ma tean nii nelja viisi, kuidas seda suletud kaitset avada, aga ükski ei ole päris lõplikult minuga klikkinud. Eile töötas see Priidu küünarnukivärk, mida laagris õppisin, kõige paremini, võib-olla peab seda aretama..?
Iga mees (ja naine) oli seal keskel nii kümme minutit. Siis toimus vahetus.
Sparr
Sparrid ses gymis olid kaheksaminutilised (80/20s on viieminutilised). Ma sparrisin kõigiga peale ühe - aega ei olnud enam. Näha oli, et nad must midagi ei eeldanud - sest peale vaadates olen tüdruk, whitebelt, võõras. Polnud paljutõotav kombo.
Seda toredam oli neid natuke üllatada. Et pisut tehnikat juba on ja jõudu ka. Purplite vastu püüdsin rohkem kaitsta, whitebeldile pakkusin mõnusat väljakutset (ja alistasin ka), ja ühe "olen teist korda elus trennis" tüübi puhul lihtsalt subisin, sest, pagan küll, ta oli üks neist alustajatest, kes metsikult energiat ja jõudu raiskab kõige rumala peale, kuni vastane teeb kolm liigutust ja tehtud.
Kahju, et mul mu esimesi rulle videos ei ole. Kangesti tahaks näha, kas ma olin samasugune saabas.
Ning - ma sain rullida blackbeldiga. Lee on üks neist hästi ägeda huumorisoonega jitsikatest, ja see paistis tema rullimisest välja. Hästi äge oli. Mulle nii meeldib, kui vastane ei rabele - saab rahulikult seda jitsipuslet lahendada.
Mulle meeldis see gym. Õhkkond oli chill ja rahulik ja keegi ei teinud paha nägu, et tüdruk-whitebelt rullida tahab. Sest. Khm. See pole mitte alati nii...
Mikeyle meeldis vist ka. Lõpetasime mäkis (chill, ma jõin kohvi) ja ma püüdsin talle Google street view abil selgeks teha, kuidas Aitadosse saab. Septembris.
Pool eesmärgist (kaheksa Aussi BJJ gymi) on täidetud. Peab nüüd seda peapealseisu harjutama hakkama.
Piltide tegemine läks aga hoopis meelest... teinekord.
Laura
 |
***
Kalender tuletas meelde, et Austraalia aega pole piiramatult. Ütlesin Mikeyle, et mõtlen Submission Factorysse mürama minna. Ta otsustas kaasa tulla.
Submission Factory asub Perthi põhjaosas Wangaras, mis tähendas, et kohe pärast tööd tuli lemmikrash -3D treeningu oma- selga panna, asjad kokku pakkida ja rongile tormata. Teekond sinna võtab aega nii poolteist tundi ja tähendab kaht ümberistumist. Umbes nagu käia Paidest 3D Treeningusse trenni tegemas.
Leidsin googlemapsi abil hoone (nad kolisid hiljuti) üles. Meil õnnestus natuke hilineda, aga keegi ei pannud vist pahaks. Teisipäeviti on seal nogi trenn.
Rahvast oli kohal küll vähevõitu. Kaks purplit, vist üks bluebelt ja paar whitebelti. Kõik mehed. Teisipäevane trenn olevatki treeneri sõnul vaiksem.
Ruumid
Submission Factory (kas pole äge nimi. Alistusvabrik) oli kaunis avarates ruumides. Mõnusad matid (meil 80/20s on üsna kõvad), poksiring ühes saalinurgas.
Ma ei suuda vist kedagi üllatada sellega, et neil pesuruume ei ole. Ega riietusruume. On vaid üks tualett.
Soojendus
Soojendus meenutas natuke seda soojendust, mis AMMAs oli. Shrimpimine ja kükid ja muu selline üle mati, mitme kordusega. Dioni rahulik soojendus on vist pigem erand kui reegel, reeglina ajatakse Aussi gymides ikka pulss kuskile lakke.
Ja nad tegid hundirattaid soojenduseks! Üle mati! Ma ei tee hundirattaid (õigemini: ma pole elus ühtegi hundiratast teinud ja see ei tundunud olevat õige koht alustamiseks). Nihkusin ettevaatlikult matinurka ja tegelesin pigem randmete-õlgadega.
Kodus 3D Treeningus on see hundiratta-maagia vist ikkagi vaja selgeks saada, mõtlesin natuke murelikult.
Tund
Alustuseks tegime natuke asju püstiasendist. Nad kasutavad ka seda terve-tund-üks-ja-sama-drillipartner süsteemi. Teemaks oli selja võtmine - üks käsi vastase kaelas, teine biitsepsil, ja üks käsi tuli tõsta ja siis selg võtta.
Teises osas harjutasime suletud kaitsest omoplatasse minemist - vastupanuta - AGA sellele järgnes üks kõige ägedamaid drille üldse. Kolm tüüpi läksid kolmele matile ja ülejäänud läksid kordamööda nende suletud kaitsesse. Alumise ülesanne oli subida või sweepida, ülemine pidi põgenema/alistama. Muidugi sain ma haledalt peksa. Ma tean nii nelja viisi, kuidas seda suletud kaitset avada, aga ükski ei ole päris lõplikult minuga klikkinud. Eile töötas see Priidu küünarnukivärk, mida laagris õppisin, kõige paremini, võib-olla peab seda aretama..?
Iga mees (ja naine) oli seal keskel nii kümme minutit. Siis toimus vahetus.
Sparr
Sparrid ses gymis olid kaheksaminutilised (80/20s on viieminutilised). Ma sparrisin kõigiga peale ühe - aega ei olnud enam. Näha oli, et nad must midagi ei eeldanud - sest peale vaadates olen tüdruk, whitebelt, võõras. Polnud paljutõotav kombo.
Seda toredam oli neid natuke üllatada. Et pisut tehnikat juba on ja jõudu ka. Purplite vastu püüdsin rohkem kaitsta, whitebeldile pakkusin mõnusat väljakutset (ja alistasin ka), ja ühe "olen teist korda elus trennis" tüübi puhul lihtsalt subisin, sest, pagan küll, ta oli üks neist alustajatest, kes metsikult energiat ja jõudu raiskab kõige rumala peale, kuni vastane teeb kolm liigutust ja tehtud.
Kahju, et mul mu esimesi rulle videos ei ole. Kangesti tahaks näha, kas ma olin samasugune saabas.
Ning - ma sain rullida blackbeldiga. Lee on üks neist hästi ägeda huumorisoonega jitsikatest, ja see paistis tema rullimisest välja. Hästi äge oli. Mulle nii meeldib, kui vastane ei rabele - saab rahulikult seda jitsipuslet lahendada.
Mulle meeldis see gym. Õhkkond oli chill ja rahulik ja keegi ei teinud paha nägu, et tüdruk-whitebelt rullida tahab. Sest. Khm. See pole mitte alati nii...
Mikeyle meeldis vist ka. Lõpetasime mäkis (chill, ma jõin kohvi) ja ma püüdsin talle Google street view abil selgeks teha, kuidas Aitadosse saab. Septembris.
Pool eesmärgist (kaheksa Aussi BJJ gymi) on täidetud. Peab nüüd seda peapealseisu harjutama hakkama.
Piltide tegemine läks aga hoopis meelest... teinekord.
Laura
Kommentaarid
Postita kommentaar