#kolmas. AMMA

"Brazilian jiu-jitsu is an emotional bitch," järeldasime Elaga (jonnakas whitebelt) laupäeval. Ta (jits, mitte Ela) on ühel päeval maailma parim ja siis viskab kusagile väga alla, meeleheite põhjakihtidesse ja üleüldse.

Jitsi vaimne pool ongi kõige raskem (päris karm hinnang arvestades, et füüsiline pool pole ka just jalutuskäik päiksepaistelisel niidul kaerahelbeküpsiste ja roosaroosilise teetassikesega. Ma ei mäleta, enam, millal oli viimane päev, mil mingi jäse või kehaosa ei valutanud või ei olnud sinise-lillakirju). 

Mul on need jitsipusletükid. Need juba veidike töötavad. Ja see on nii äge. Aga seal vahepeal peaks ka mingid tükid olema, ja mul pole aimugi, mismoodi need välja peaksid nägema või kust neid saab või mis seal peal on või mis tükk valepidi on. Pusle lahendamine on lahe, aga ühel hetkel saabub meeleheide. Sest see jits mis ma teen ei tööta ja ma ei saa aru, miks! 

Viimased sparrid on sellised muserdavad olnud.

Aga nagu juba traditsiooniks on kujunenud, saabub abi Džeinilt - seekord tigupostiga.

Laura! Loe seda iga kord peale trenni kui tundsid, et ebaõnnestusid. kui leiad end pärast hiljem matlt, tea, et oledki juba võitnud ja alistasid suurima vaenlase, kelleks on loobumine. Loobumine on maskeeritud ego, kes haiget sai. Matil olles oledki juba edukas!

Ajastusega on sellel tshikil üpris hästi. 

Džein oli mulle terve abipaki kokku pannud. Sisaldas Eesti lippu, patche, 3D Treeningu kleepekaid ja veel üht-teist vahvat. Patchid on nüüdseks gi peale õmmeldud.

***

Onju ilus? 3D Treeningu patch läks ümberõmblemisele,
valepidi on.

Kristina (Tshikk Kes Andis Mulle Kahel Võistlustel Järjest Peksa) kutsus mind oma klubisse  AMMAsse (Academy of Mixed Martial Arts) rullima. Kolmapäeviti ja laupäeviti on seal naistetrennid (nende grupeering kannab nime AMMA's Angels. Siinkohal lõbustasin end veidi aega mõttega sellest, kuidas me paneksime oma maasvõitluse naiste tiimile nimeks Priidu Inglikesed. Kõht oli naeru kinnihoidmisest kaunis valus.)

Tõrkusin sinna naistetrenni minemast. Sest esiteks ma ei usu eriti naistetrenni (vähemalt senikaua, kuni tegu pole algajate, koduvägivallaohvrite või tutvustava trenniga) ja teiseks on kolmapäeviti ja laupäeviti Dioni trennid ja ma lihtsalt ei raatsi sinna minemata jätta.

Kompromissina läksin tänasesse -teisipäevasesse (täna mu siinses koduklubis trenni ei ole). Tahan ju nagunii veelgi erinevatesse klubidesse minna, to do list näeb ette 8 klubi.

AMMAs oli kavas algajate tund -kõigile, mitte ainult neiudele- ja pärast seda rull. Olen seal rangelt võttes juba korra käinud - seal toimus AGIG võistlus. Aga sealses trennis mitte.

Vastuvõtulauas tervitas mind kõige armsam vanadaam üldse. Huvitav, kas ta jitsi proovinud on..? Väga äge kontseptsioon iseenesest: enne võitluskunste saad doosi kõige ehedamat vanamemme-soojust.

AMMA hoone on väga uhke. Valged seinad, hallid matid, avarus. Nurgas on pisike puur laste jaoks (viskad lapse puuri ja asud ise BJJ-d/MMA-d/Taek-won-do'd  tegema), eraldi ala MMA ja BJJ jaoks. Ja tualetis olid pesuruumid! Sellised kuubikud, millele saab kardina ette tõmmata.

See on ainus pilt. Polnud seekord aega. paparazzitööks.

Austraalia on mulle õpetanud, et kui tahate austraalia jitsikale Eestis shokiteraapiat teha, siis võtke natist kinni ja suunake pesema.

Trenn algas vööastme järgi rivistuse ja maru intensiivse soojendusega (kontrastina Legion13le, kus polnud üldse soojendust). See soojendus oli füüsiliselt palju nõudlikum, kui üheskis klubis, kus käinud olen. Ahvijooks. Shrimpimine üle mati - mitu korda. Kükid. Ja nii edasi. 

Klubi peatreeneriks on Adam, mitme triibuga blackbelt. Kohal oli ka brownbelt, mõned purplid ja hulk bluebelte.

Tänane teema oli saidist põgenemine. Tuleb haarata gikrae ja siis käsi raamiks ette panna ja siis välja ukerdada. Seejärel õppisime saidist ründama. Kümme korda üks ja kümme korda teine. Uus detail. Kümme korda üks, kümme teine.

Kogu trenn oli mu partneriks Kristina - ta oli vahva, aga ma eelistan seda süsteemi, kus iga natukese aja pärast tuleb partnerit vahetada. Sest see aitab tehnika nüansse paremini mõista. Kõik ei tee ju seda ühtemoodi ja kõigil pole ühesugused kehad. 80/20s saan proovida sama asja väga osava purpli ja raske whitebeldi peal. Vähemalt ise tunnen, et saan tehnika erinevad tahud palju paremini selgeks.

Tund aega läks päris kiiresti. Seejärel algas drilli/sparritrenn. Ja UUS soojendus. Ma ei saanud aru, miks see vajalik oli, aga heakene küll.

Drilli/sparritrenni tuli alustada saidist, kordamööda. Selles klubis on selline süsteem, et värvilised vööd tohivad endale eelisjärjekorras partneri valida. Kõigepealt Adam (kui soovi on), siis pruunid ja nii edasi. 

Ma olin natuke aega bluebelt Jazziga - kohtasin teda võistlustel, ohsapoiss, mis rünnakud, nagu tige pull tuleks su poole - ja Kristinaga ka.

Meile öeldi, et peaksime panema mängu nii 30-40 protsenti jõudu. Rullisin ühe tshikiga - whitebelt - ja teate, ta hingeldas nagu leeprahaige. Tema jaoks oli nii pagana oluline mind alistada. Naljakas tädi.

Enamik aega oli selline matijäänuki tunne. Olin ju võõras. Ja whitebelt. Ja tüdruk. See kombo ei tee vist mind just kõige ihaldusväärsema sparripartneri nominendiks. Olin mitu raundi lihtsalt mati ääres, sest triibutu võõra whitebelt-tshikiga keegi rullida ei tahtnud.

Ühest küljest proovin aru saada, aga teisalt... ma olen küll välismärkide järgi triibutu whitebelt, aga on ju hea võimalus, et midagi täitsa oskan. Vähem aega treeninud  meie klubi poisid alistan juba üsna rõõmsalt ära ja mõnel väga heal hetkel on sinistelgi minuga raskusi.

Vägisi tuli meelde üks mu selleaastasest sparritrennist Eestis. Tatsasin niimoodi arglik-nahhaalselt Maironi juurde ja ütlesin, et tere, ma olen Laura ja et kas sa oled äkki nõus minuga rullima. Arglikult, sest kartsin, et Mairon (äss purpel) vaatab, et see rull mingi triibutu valgevööga küll midagi väärt ei ole ja mismõttes ta üleüldse tuleb ja küsib et kassaolednõusminugarullima.

Aga Mairon ütles hästi lahke häälega, et muidugi.

Ja kuidas ma Miku trenni jõulupeol järgmiseks sparritrenniks ette bronnisin. Ja Helini. Ja kuidas risti ette ei löönud Priidu/Roni torkimisega, et rullime, onju. (Vahel nad ei taha või ei viitsi või pole aega, ja see on okei. Aga see ei tähenda, et ma järgmine trenn uuesti ei küsi.).

See sealne süsteem polnud mu lemmiksüsteem. Mulle ei meeldi üldse matinurka jääda. Sest. Tegelikult ka. Mul on kogu matiaega vaja, mis vähegi saada on võimalik.

Tore on see, et... Ma nüüd lähen ja tõmban oma to do listist "rulli Austraalia blackbeldiga" maha. Sest seda ma tegin. Ühe raundi Adamiga. Vahva oli: muidugi põgenes ta saidist ära. Pagan, kuidas ma tahaks seal parem olla.

Trenn lõppes üksteisele patsulöömisega.

***

Nüüd aga - Armin saatis mulle just kõik talvelaagri turtlivideod (AITÄH!!!). Väga lahe enterteinment, mitu õhtut ilmselt sisustatud.

Lisaks: oodake ainult aussid, ma olen varsti turtlis olles relvastatud.

Laura

 

#third: AMMA

"Brazilian jiu-jitsu is an emotional bitch," we decided with Ela on Saturday. Because one day  everything is so awesome. Next day it will drag you to the lowest point of despair.

The mental part of jiu-jitsu sure is the hardest for me. That being said - the physical side is not a picnic with cup of lovely English tea and oatmeal cookies either. I don't remember the last day something wasn't hurting or covered with bruises.

This is how I feel: I have those puzzle pieces of jiu-jitsu. And they kind of work and it's so cool. But there should be some pieces between the working pieces and I don't even know what do they look like or what's on it nor where I can get those. Solving the puzzle is awesome, but at one point it's goddamn frustrating. Because the stuff I try to do is not working and I. Do. Not. Understand. Why.

I have been down lately. Non of the stuff I try to do work.

Help came from my Estonian training buddy Jane. She sent me a kit. It contained patches, Estonian flag, letter, stickers. And a card that said (in Estonian, of course):

 "Laura! Read it every time after you felt you failed in the class. If you step on the mat after this, you already won. You defeated the biggest enemy, which is giving up. Giving up is hurt ego in disguise. Step on mat and you are successful."

The girl has the best timing.

***

Jane sent me patches. Quite cool, huh?

Kristina (aka the girl who beat me up in two comps) invited me to AMMA. They have women-only classes on Wednesdays and Saturdays and they have a group of women called AMMA's angels. I enterteined myself with the thought of potential names for my Estonian BJJ ladies. Priit's Angels was the funniest. Little bit like Charlie's Angels, right?

I hesitated to go - I haven't managed to understand the point of having ladies only classes (except for introduction purposes or for the ladies who have experienced domestic violence), and I really had difficulties with the idea of skipping one of Dion's classes. I simply do not want to miss even one.

My compromise was to go on Tuesday. My plan is to visit at least 8 Australian gyms anyway. They had beginners' class and sparring right after that.

Technically I have been to AMMA's before. We had AGIG comp there.

Their receptionist is the coolest and warmest lady ever. I wonder if she has tried jiu-jitsu..? I really liked her and the concept: before fighting you will receive a good dose of warm kindness by this lady.

AMMA's training facility is quite fancy. White walls, open areas. Little cage for kids (REALLY cool idea - parents can throw their kids to a cage to go and practice fighting. The parents are fighting, not the kids) and separate areas for MMA and BJJ. And there were showers.

The one and only picture I made. Did not have time
to do paparazzi thing this time.

Class started with lining up according to the belt rank. Warm-up was quite intense - in contrast to the one they had (or actually did not have at all) in Legion13. Much more physically demanding. Loads of squats and shrimping and a thing we in Estonia call monkey run.

The coach Adam was a blackbelt, but there were many purplebelts, a brownbelt and several bluebelts.

We learned escapes and attacks from the side. The basic idea is to get a collar grip and use your stiff arm to escape. I had Kristina as a partner. She was both cool and kind, but I kind of prefer the system where you can change the partner after a while. Because it helps to understand the technique way better.

In next class we had to spar. But before it - another warm-up?! Did not exactly understand the point of it, but oh well.

We started from the side. My first partner was Jasmine - I met her at the comp, oh boy how fierce her attacks are - and second was Kristina. I had some other partners. And there were time I had to be on the corner of the mat. See, in this club there is the system, where colourful belts can choose their partners first. I am a whitebelt, a stranger and a girl. I guess this does not make me the most desirable sparring partner candidate.

The situation was very strange, because I am always very excited to roll with new people and refuse to be a wall flower - for heaven's sake, I need all the mat time I can get! Yet there I was. Alone.

So I had a flashback about a sparring class I had in Estonia. We have this awesome purple belt nicknamed Weirdo. I was a bit scared to ask him to roll with me - I was as bad as a whitebelt can be - but did it anyway. I expected him to be disappointed and refuse, yet he said with kindness in his voice - "of course".

I also thought about how I ask people even before the classes if they want to spar with me. Sometimes we book some people a week ahead ("Can I book a third sparring round with you, please?"). And how I went to our head coach Priit and my main coach Ronald to ask if they want to roll. (Sometimes they don't, but I keep asking anyway).

But you know what was cool? I had a chance to do one of the things from my to do list. I rolled with an Australian blackbelt. It was so fun. Of course he escaped from side and it was a challenge, but I enjoyed it a lot. Damn, I would like to be better at this already.

***

One of my Estonian training partners Armin sent me bunch of videos about turtle attacks. THANK YOU!!! I love this stuff! I was in desperate need of ideas.

Also: behold, my Ozzie friends, turtle is going to be armed with knowledge.

Laura