#10 Tähelepanekut Esimesest BJJ Aastast

Mu treeningpäevik tuletas meelde, et täna aasta tagasi astusin esimest korda jitsitrenni.

Oi, kui veider see esimene tund oli. Me olime jaotatud kaheks: pooled olid Roni juures ja algajad jumbud Steni grupis. Soojendus oli jube väsitav. Peale minu oli matil veel vaid üks naine. Ja trenn - nii äge.

Lugesin just, et umbes 60 protsenti jitsitrenniga liitujatest jätab trenni enne aasta möödumist katki. Hea on olla neljakümne protsendi seas (või misiganes see suurusjärk 3D Treeningus on).

Mu elu on see ala põhjalikult muutnud (kui mitte öelda pea peale keeranud).

***
Esimest aastat tähistan kinoskäigu ja toiduga (me lähme ühesse vähestest kohtadest, mis peale kella kümmet ikka veel avatud on. Austraalia eripära - enamik toidukohtadest sulgeb uksed umbes kell neli pärastlõunal).

Ja blogipostitusega. Siit tuleb minu (mittetäielik) list esimese aasta tähelepanekutest:

1. Brasiilia jiu-jitsu on vaimselt JA füüsiliselt uskumatult keeruline ala.
See ei ole iseenesestmõistetav tähelepanek. Aasta tagasi jälgisin salamisi, kuidas 3D Treeningu inimesed rullivad. Algkursuse ajal ei olnud sparre, aga enne alustamist olid paljud põhikursuse inimesed matil. Ja ma ei saanud aru, miks nad lihtsalt ei tee seda ja toda ja üleüldse... nii lihtne ju.

Vatvat. Jits on lihtne täpselt selle hetkeni, mil esimest korda ise rullima hakkad.

See on nii keeruline, et vahete-vahel see masendus, mis tuleb, tahab sind vägisi kusagile mati alla suruda.

Aga Priit teatab jällegi, et jits on loogiline, ja Priitu ma usun küll...

2. Jiu-jitsu gi valimine on palju põnevam, kui ükskõik mis muu ostlemine.
Ma tahan umbes viit uut gid ja SPIDERMANI RASHGUARD, OOOO, ja üleüldse.

Appi.

3. BJJ muudab sind. Füüsiliselt. 
Ma jõuan joosta. Päris kaua.
Ja sparrida. Pea kaks tundi. Okei, lõpus olen ebamäärane kogu heledatest karvadest, higist ja vettinud gist, mis natukene meenutab mind.

Aasta tagasi ei olnud see mõeldav.

Jits on teinud mu kehaga päris vinget tööd.

4. BJJ on sõltuvusttekitav. Sigasuurelt.
Sa lähtud sõprade/sugulaste/vanematega üritusi plaanides oma trenniplaanist. Kui see ei õnnestu, tabad end sugulase sünnipäeval/üritusel mõtlemast, et mida trennis tehakse.
Sa tabad end suvalisel hetkel mõttes trianglit läbi mängimast.
Sa lähed trenni isegi, kui põlv on valus ja selg imelik ja käed vannuvad lihaste keeles uskumatuid roppusi.
Sa veedad päääääris spalju aega youtube'is berimbolovideosid vaadates. Ja kneebari. Ja kimura. Ja nii edasi.

Jits on nagu sportlik heroiin. Umbes.

5. BJJ peaks tulema hoiatussildiga: miski valutab. Kogu aeg.

Mul on sinikad üle keha, eelmise nädala põlvevigastus annab tunda (esimene kneebar sparris) ja ma ei tea täpselt kuidas või miks, võib-olla puhtast solidaarsusest, aga teine põlv otsustas ka valutama hakata. 

Mul on igas trennis kaasas külmageel, traumageel, põlvekaitse, plaastrid ja veel üht-teist. Mu silmaalune on olnud potisinine ja mõnel korral (khm, võistlused) on hommikud olnud nii valusad, et sirgelt seismine nõuab märkimisväärset pingutust. 

Look at all the glorious damns I give. Sest:

6. Jiu jitsu toob ellu erakordseid inimesi.
See on kummaline, kuidas aasta ja veidi veel tagasi guugeldasin jitsi ja klubiliikmeid ja olin pagana suures hämmingus Helinist ja sellest, mida ta kõike teinud on ja nüüd on ta mu sõber.

Jits teeb asju. Sa ei saa inimestel end samal ajal kägistada lasta ja neid vihata. Või mitte ägedaks pidada - enamasti. Tüüp matil peab olema eriline tropp, et see õnnestuks.

Enne Austraaliasse tulekut oli üks tööalane kohtumine. Allikas oli kaunis kahtlane, aga tõotas anda head infot. Mainisin Džeinile, et kardan natuke.

Džeini esimene reaktsioon oli, et "ma tulen kaasa ja passin peale, et midagi ei juhtuks."

Mul siin Austraalias trennikaaslane, kes kuulis, et mul on põlv valus ja võttis mingit Hiina maagilise segu kaasa, mis aitas valu leevendada. Mitu trennikaaslast viivad mu trenni järel koju (ja teevad minu pärast üsna suure ringi).

Jitsiinimesed = ülivinged inimesed.

                                    

7. Kõige ebamugavamad olukorrad on need, mis kõige väärtuslikumaid õppetunde annavad.

Ma olin võistlusel. Ja Kristina (aka mu kõige karmim vastane) jõudis saidi,vajutas kogu raskuse mu kõhule nii, et hingamine oli tõsiselt raske. Ta põhimõtteliselt pani mind raskuse abil täppima. Ma olin üpris tige. Enda peale. 

Arvake, kes nüüd KÕIKE teeb, et mitte kedagi saidi lasta? Homses trennis lasen nimelt kõige raskemal trennikaaslasel saidi minna. Ma pean sealt suutma välja tulla. (Kui kellelgil on häid videosid/ideid, siis saatke aga!)

See kehtib üldjoontes on ka trennis. Valusad õppetunnid veavad kõige kaugemale.

8. BJJ on maraton, mitte sprint. Järjepidevus loeb.

Meil oli naiste treeningpäev ja Liisi (aka Suur Boss) kes meid juhendas teatas mulle ühel hetkel (kui ma viis minutit järjest mingit käelukku tehtud ei saanud ja sealjuures vist tõega uskusin, et ma seda jitsindust iial ei hakka oskama), et

"KUI KAUA sa seda teinud oled? Paar kuud? Novott. Ma olen paar AASTAT."

Eelmisel kuul, kui pidin umbes sama verivärskele valgevööle rääkima, jõudis kohale, et hetkega ei saabu midagi. 

Järjepidevusega küll.

Trennis on andekaid inimesi Nad haaravad kõike lennult. Ja siis on veel need, kes teevad jõhkralt tööd. (Ja vahel harva - inimesed, kes on mõlemat.)

Ma ei ole andekas, aga need jitsitrennid, kus ma kohal ei ole käinud, võib ilmselt üles lugeda ühe käe näppudel. Enamasti sedagi tervise pärast. Ma olen jõhkralt koba, aga näen vaeva.

Võimalus, et ma nii talitades sama kobaks jään... ütleme nii, ma raha selle peale ei paneks.

9. Sa hakkad nägema paralleele elu ja jitsi vahel.

Sa oled ülihalvas olukorras. Ütleme - vastane on moundis, saab althaagid ka juba sisse, kõik on pekkis. Ja kõige ahvatlevam mõte on lihtsalt alla anda. 

Aga sa ei anna. Võitled edasi. Saad althaagid välja ja põgened.

Novot. Tee sama päriselus. Tegele raskustega. Otsi head asendit.

10. Sa saad aru inimese iseloomust selle järgi, kuidas ta sparrib.

Esimesel pühapäevasel gitreeningul pärast algkursust jäin partnerita. Meid oli paaritu arv. Ja Ron vist sai aru, et ma olen maru ebakindel ja tuli rääkima. Jitsist. Et vaata, kuidas nad sparrivad. Et Eli-Eelika on väga tehniline. Ja et ta õpib ka tehnilist ala.

Mäletan, et küsisin, et kas inimeste iseloomu on jitsist näha. Ja ta ütles, et on küll.

Tal on õigus. 

Pluss. Kui inimene on matil sitapea, on ta seda suure tõenäosusega ka päriselus.

Mõnus aasta on olnud.

Mulle meeldib, mida see spordiala mu eluga on teinud. 

Laura

#10 things I learned in my first year of training BJJ

My training log reminded me I stepped to my Estonian BJJ gym exactly one year ago. Oh boy how strange the first lesson was. Warm-up was really difficult. There was ONLY one more lady on the mat. And class - was so, so cool. 

I just read about 60 percent of the people who start with BJJ quits before reaching to one year milestone. It feels quite good to be among 40 percent who did not quit. My life has changed dramatically thanks to jiu-jitsu. It's upside down (and no, I am not talking about the county I currently am at).

***

I celebrated my first year by going to cinema and eating good food. We watched the Minions. I also planned to write about the stuff I have learned. Here we go. 

1. BJJ is extremely difficult - both mentally and physically. 

No, this is not obvious thing to point out. I remember exactly how I watched the higher belts rolling and thought "WHY the hell can't they just do that move and then get it over with..?". We had to do about 3-months basics course - drills only, no sparring. And when I did start with sparring (it was in November) - oh boy. It felt so difficult I mostly felt I belong to somewhere under the mat. 

But our head couch loves repeat "Jiu-jitsu is logical". And generally I do believe Priit...

2. Buying new BJJ gear is much more fun than dress-shopping.

I want atleast five new gis and I saw SPIDERMAN RASHGUARD. I MEAN. SPIDERMAN RASHGUARD. 

Help me.

3. BJJ changes your body.

I can run for long time. 

I can spar for two hours in a row. (Although in the end I look like a mess made of light hair, sweat and wet gi that resembles me - but only a tiny bit). 

I was not able to do that a year ago.

4. BJJ is addictive. Bigtime.

You plan your social activities around your training schedule. If you really can't, you are thinking about training all night long. 

You think about your triangle setups in random moments. 

You go to your BJJ class even if your knee hurts really bad, back is weird and body scream at you in muscle language. 

You spend loads of time in Youtube, watching different videos about armbars and kimuras and single leg takedowns (etc). 

Jits is a physical drug. For sure.

5. BJJ should come with warning sign: something hurts. All. The. Time.

My body is covered with bruises, my knee stills hurts and I seriously do not know how or when, maybe because of solidarity, but my other knee decided to start hurting, too. 

Stuff happens with me. Even in the friendliest gym on planet Earth. I have had black eye and on some mornings standing up has required considerable effort. There is a bloody good reason why I carry ice gel, trauma gel, band-aids, knee protection and some other stuff with me.

Look at all the glorious damns I give. Because:

6. Jiu-jitsu brings extraordinary people to your life.

It's so weird how I googled the people of 3D Treening and was so amazed how cool is Helin and what she has done and now she is my friend. 

Jits does stuff. You can't let people choke you and dislike in the same time. They have to be really big douchebags to succeed with that. 

I had a work meeting before coming to OZ. My source was fishy. I mentioned about it to Jane and her first reaction was to offer to come with me and be there for me. 

In here I have a training partner who -after hearing my knee is bad- bring some weird Chinese stuff to class. Mike is helping me out with everything. Jo drives me home. Mike, too. Everybody are more than awfully nice. 

Jits people = amazing people.

            

                     

7. The most uncomfortable situations give the best lessons. 

I was competing. Kristina (aka my best opponent) put all of her weight on me. I was not able to breathe. I tapped because of that. 

I was angry at myself. 

Guess who does everything to avoid that situation? I start drilling side control. There is NO WAY this situation happens again. The same applies to training. Uncomfortable spars help you the most.

8. BJJ is a marathon, not a sprint. Consistency counts. 

In the beginning of the year we had a female-only training class. Liisi, our Powerful Leader told me (after I tried and tried a weird shoulder lock for five minutes and was really sure I can never learn how to roll properly): 

"HOW LONG have you done this? Few months? Well. I have done this for YEARS." 

Last month I told the same to a whitebelt. Nothing happens overnight in this world. 

We have some really talented people in 80/20. There are also the ones who work really hard. (There are also some people who are both.) I am not the talented one, but I am willing to go to every class and learn and learn and learn. I suck at BJJ. But I am quite consistent. 

Possibility I will stay to the same level... I would not put my money on it.

9. You start to see parallels between life and BJJ. 

You are in really bad place. Your opponent gets the underhooks. Everything seams to be really bad. (S)he goes to mount. The easiest thing to do is to give up. 

But you don't. You keep fighting. 

Same in life. Deal with hardships. Find a good position. Go.

10. You can judge a person's character by the way (s)he rolls.

I had a very first gi-only class with sparring part. I was left without sparring partner. I think my coach Ron understood I am insecure and came to talk to me. He asked me to watch Eli-Eelika. She was extremely technical. And that she studies something really technical, too, natural sciences or something. 

I asked him if it's always like that - if a person's rolling style uncovers one's character. And he said it is. 

He was right. 

So. If a person is a douche on the mat, (s)he is probably going to be the same in real life.

It has been a very, very good year. 

And I think I like what BJJ has done with my life.

Laura