#pea ees tundmatusse vette
Ma olin päris üksi, kui siia riiki saabusin. Ei teadnud kedagi. Mitte keegi pole kõrval, kui läheb päris halvasti. Päris hirmutav oli. Einoh... been there, done that, aga ikkagi.
Kuid sa taipad kohe, et maailm on tilluke, kui inimene, kellega sa rullima hakkad (ja keda sa iial varem näinud pole) küsib peale tavapärast "jaaa, tere, tead, ma olen eestlane..." teadet esimese asjana, et
"Do you know Taivo? We shared a house with him. And Ron?"
(Läinud neljapäeval oli nii. Taivot pole kohanud, aga kuulnud olen nii palju et noh, tunne on, et veidike tean. Et. Kui seda blogi loed, siis - tsau!)
***
Eelmisel nädalal oli mu uuel treeneril sünnipäev ja kuna kogu klubi on kollektiivselt Dionisse väga kiindunud (mitte ainult seetõttu, et ta pagana hea treener on, vaid... päriselt, tema indiaaninimi oleks raudselt Vankumatu Lahkus. Kujutluspilt vihasest Dionist nõuab metsikut pingutust), siis otsustasime talle üllatuse korraldada.
Pärast trenni ootasid teda pidulaud ja küünlad ja me istusime, sparrimisest kaunis väsinud ja kõik oli nii tore, et äraminekule oli kole mõeldagi. Ja ma ütlesin Dionile, et tal on selle klubi rahvaga väga vedanud, ja ta oli väga nõus. Ja vastupidi ka.
Ja ma mõtlesin, kui kohutavalt on mul vedanud, et Dionit ja ta klubi kohtasin. Siinne õhkkond. Inimesed. Viis, kuidas jitsi õpin.
Ja kuidas ta laseb rahulikult mul enda peal lukke/kägistusi harjutada. Nii palju vaja, ja natuke veel - kuni on päris kindel, et vähemalt sel korral sain selgeks.
Jitsiloterii peavõit, vaat mis.
***
Jätsin ühe võistluse vahele. Sest see oli punktisüsteemiga, sest keegi teine peale ühe klubikaaslase ei läinud sinna, sest ma ei mäletanud järsku midagi sweepidest ja kõik need muud vabandused, ja ainult mu lemmikblogi suutis mulle vastu vahtimist virutada. Seal oli nimelt kirjas, et võistlema peaks igal võimalusel. Nojasiisno... panin end kirja. Kahe nädala pärast on Australian Girls In Gis poolt korraldatav võistlus. Reegleid saab lugeda siit. Osalema on oodatud ainult naised. Ma ei tea võistluste alguseni, kes mu vastased on - kohapeal kaalutakse, moodustatakse viiest naisest koosnevad grupid, grupis võistlevad kõik kõigiga. Nogi JA gi.
Tähendab. Ma saan kaheksa matshi...
See on kindlasti uskumatu kogemus, aga...KAHEKSA. Võimalik, et tuleb 48 minutit võistlemist. See saab olema mu isiklik triibutu valgevöö raudmees.
Kardan. Ma olen ju päris üksi, kui sinna matile lähen. Keegi teine mu klubist ei kavatse võistelda (Johanna, värske bluebelt, kes ainukese 80/20 BJJ naisena võistlemas käib, on seekord ülikoolis tegus). Mitte keegi ei seisa kõrval, kui läheb halvasti.
Oot...
Tundub olevat Austraalia teema. Et hüppan pea ees tundmatusse vette. Hirmus on, aga look at all those glorious damns I give.
***
Mul on hästi lahe probleem. Juba mitu kuud. Mul on vaja walk-out laulu. Jaaa, ma tean! Võimalus, et ma kusagile puuri mingi laulu saatel läheks, on väga nullilähedane.
Laul võib ju olla. Kõrvaklappides, mulle endale. Enne võistlemist. Youtube'i kammimine pole veel vilja kandnud. Saate aru, see laul peab olema korraga badass ja -noh - kõnetama ka.
Aga nii lahedat walkout laulu, nagu Conor McGregoril, ei ole vist mitte-mitte kellelgil.
Laura
PS: otsustasin, et neli jitsitrenni nädalas on liiga vähe. Maadlus tuleb uueks sõbraks ilmselt. Reedeti.
***
***
It surprises how happy I am here. Juju has big part to play in this. I thought a lot about this last week. My new coach Dion had a birthday and, well, whole club simply adores him (not only because he is awesome coach. I really think his Indian name would be Immovable Kindness. I tried to imagine him angry at something - failed), so we decided to throw a surprise party to him right after BJJ class.
There were candles and cake and we sat, sweaty and everything (great rolls before the party), and everything was so nice I even did not want to think about leaving.
I feel so, so lucky to have those people. The atmosphere. People. The way I learn jiu-jitsu. The way Dion lets me to practice techniques on him. As many times as I need - and little bit more, just to be sure.
So. I feel I kind of won the lottery of BJJ.
I have found the people who make me really, really happy. And I haven't felt lonely. Don't know what I did to deserve this.
***
There was another comp last week. I did not go, because... point system, nobody else went (besides Blake), I did not remember my sweeps and all those other excuses. My favorite blog punched me right to the face. Because there it was: "You should use every opportunity to compete."
So this time I decided to go. It's on 24th of May and female-only. No weight divisions. We are divided into groups of 5 people and everybody fight with everybody. So. I will have 8 fights. EIGHT. FIGHTS.
I'm sure it's going to be an unforgettable experience and everything, but... eight! There actually is a possibility I am going to fight for 48 minutes. It will be my personal Ironman (the ones who do not know what the hell is ironman - go and read).
I am scared. I am probably going to be alone. Probably don't know a single person. Nobody is going to be there if things are going to be bad. So, it's a very, very scary thing to do.
Oh. Wait. That tune sounds familiar.
Seems to be the theme of Australia. Estonians have an expression "Headfirst into the unknown waters". This is exactly what I am doing here - all the time. It's bloody scary, but look at all those glorious damns I give.
***
I have a supercool problem. I need a walkout song. Yep, I know that the chances I go to Octagon or cage at some point of my life are really, really, really low.
Spent lots of time in Youtube. I was unsuccessful. The song have to be both badass and personal. So, if you have suggestions...
Laura
PS: I decided to try wrestling again. Just to improve my jiu-jitsu.
Kuid sa taipad kohe, et maailm on tilluke, kui inimene, kellega sa rullima hakkad (ja keda sa iial varem näinud pole) küsib peale tavapärast "jaaa, tere, tead, ma olen eestlane..." teadet esimese asjana, et
"Do you know Taivo? We shared a house with him. And Ron?"
(Läinud neljapäeval oli nii. Taivot pole kohanud, aga kuulnud olen nii palju et noh, tunne on, et veidike tean. Et. Kui seda blogi loed, siis - tsau!)
***
 |
| Matty pidas kõne. Dion hoidis perfektset asendit. Heh. |
Pärast trenni ootasid teda pidulaud ja küünlad ja me istusime, sparrimisest kaunis väsinud ja kõik oli nii tore, et äraminekule oli kole mõeldagi. Ja ma ütlesin Dionile, et tal on selle klubi rahvaga väga vedanud, ja ta oli väga nõus. Ja vastupidi ka.
Ja ma mõtlesin, kui kohutavalt on mul vedanud, et Dionit ja ta klubi kohtasin. Siinne õhkkond. Inimesed. Viis, kuidas jitsi õpin.
Ja kuidas ta laseb rahulikult mul enda peal lukke/kägistusi harjutada. Nii palju vaja, ja natuke veel - kuni on päris kindel, et vähemalt sel korral sain selgeks.
Jitsiloterii peavõit, vaat mis.
***
Jätsin ühe võistluse vahele. Sest see oli punktisüsteemiga, sest keegi teine peale ühe klubikaaslase ei läinud sinna, sest ma ei mäletanud järsku midagi sweepidest ja kõik need muud vabandused, ja ainult mu lemmikblogi suutis mulle vastu vahtimist virutada. Seal oli nimelt kirjas, et võistlema peaks igal võimalusel. Nojasiisno... panin end kirja. Kahe nädala pärast on Australian Girls In Gis poolt korraldatav võistlus. Reegleid saab lugeda siit. Osalema on oodatud ainult naised. Ma ei tea võistluste alguseni, kes mu vastased on - kohapeal kaalutakse, moodustatakse viiest naisest koosnevad grupid, grupis võistlevad kõik kõigiga. Nogi JA gi.
Tähendab. Ma saan kaheksa matshi...
See on kindlasti uskumatu kogemus, aga...KAHEKSA. Võimalik, et tuleb 48 minutit võistlemist. See saab olema mu isiklik triibutu valgevöö raudmees.
Kardan. Ma olen ju päris üksi, kui sinna matile lähen. Keegi teine mu klubist ei kavatse võistelda (Johanna, värske bluebelt, kes ainukese 80/20 BJJ naisena võistlemas käib, on seekord ülikoolis tegus). Mitte keegi ei seisa kõrval, kui läheb halvasti.
Oot...
Tundub olevat Austraalia teema. Et hüppan pea ees tundmatusse vette. Hirmus on, aga look at all those glorious damns I give.
***
Mul on hästi lahe probleem. Juba mitu kuud. Mul on vaja walk-out laulu. Jaaa, ma tean! Võimalus, et ma kusagile puuri mingi laulu saatel läheks, on väga nullilähedane.
Laul võib ju olla. Kõrvaklappides, mulle endale. Enne võistlemist. Youtube'i kammimine pole veel vilja kandnud. Saate aru, see laul peab olema korraga badass ja -noh - kõnetama ka.
Aga nii lahedat walkout laulu, nagu Conor McGregoril, ei ole vist mitte-mitte kellelgil.
Laura
PS: otsustasin, et neli jitsitrenni nädalas on liiga vähe. Maadlus tuleb uueks sõbraks ilmselt. Reedeti.
***
#headfirst into the unknown waters
I came to Australia completely alone. Didn't know a single person. Nobody was there if things went bad. Coming to Australia was a very, very scary thing to do. Well... been there, done that, but still.
I understood the world is a really small place right the moment I started to roll with a stranger who asked me after introducing myself if I know a guy named Taivo. Or Ron.
***
It surprises how happy I am here. Juju has big part to play in this. I thought a lot about this last week. My new coach Dion had a birthday and, well, whole club simply adores him (not only because he is awesome coach. I really think his Indian name would be Immovable Kindness. I tried to imagine him angry at something - failed), so we decided to throw a surprise party to him right after BJJ class.
There were candles and cake and we sat, sweaty and everything (great rolls before the party), and everything was so nice I even did not want to think about leaving.
I feel so, so lucky to have those people. The atmosphere. People. The way I learn jiu-jitsu. The way Dion lets me to practice techniques on him. As many times as I need - and little bit more, just to be sure.
So. I feel I kind of won the lottery of BJJ.
I have found the people who make me really, really happy. And I haven't felt lonely. Don't know what I did to deserve this.
***
There was another comp last week. I did not go, because... point system, nobody else went (besides Blake), I did not remember my sweeps and all those other excuses. My favorite blog punched me right to the face. Because there it was: "You should use every opportunity to compete."
So this time I decided to go. It's on 24th of May and female-only. No weight divisions. We are divided into groups of 5 people and everybody fight with everybody. So. I will have 8 fights. EIGHT. FIGHTS.
I'm sure it's going to be an unforgettable experience and everything, but... eight! There actually is a possibility I am going to fight for 48 minutes. It will be my personal Ironman (the ones who do not know what the hell is ironman - go and read).
I am scared. I am probably going to be alone. Probably don't know a single person. Nobody is going to be there if things are going to be bad. So, it's a very, very scary thing to do.
Oh. Wait. That tune sounds familiar.
Seems to be the theme of Australia. Estonians have an expression "Headfirst into the unknown waters". This is exactly what I am doing here - all the time. It's bloody scary, but look at all those glorious damns I give.
***
I have a supercool problem. I need a walkout song. Yep, I know that the chances I go to Octagon or cage at some point of my life are really, really, really low.
Spent lots of time in Youtube. I was unsuccessful. The song have to be both badass and personal. So, if you have suggestions...
Laura
PS: I decided to try wrestling again. Just to improve my jiu-jitsu.
Kommentaarid
Postita kommentaar