#Estonian Bully
"So basically we adopted you," ütles mu klubikaaslane pärast trenni.
Ju siis. Dion ja neli trennikaaslast tulid ekstra minu pärast võistlusi vaatama. Minu jaoks ei olnud see iseenesestmõistetav.
Aga seal nad olid. Veetsid oma pühapäeva Eesti tšikile kaasa elades. See räägib mu klubi kohta palju.
***
Käisin üle-eelmisel ja eelmisel nädalal ringi ja naeratasin kogu aeg nagu lollakas. Dion sundis mind pärast trenne harjutama suletud kaitsest väljumist, kuni ma puhtast väsimusest eesti keeles rääkima hakkasin. (Suletud kaitsest väljumine oli eelmistel võistlustel suurim murekoht.) See oli nii äge.
Võistlusteks valmistumine käis täie hooga. Aga. Huvitav, kas keegigi whitebeltide seast on tundnud, et ta on võistlusteks valmis? See on mu kolmas võistlus. Ja ma ei tunne end karvavõrdki valmis. Kõik jits nagu logiseks kui ülemöödunud sajandist pärit kellavärk, mis võib-olla mõnel edukamal hetkel ühte või teist seierit hajameelselt edasi lükkab. Nii palju on veel vaja õppida.
Dion, kelle kohta ma üha rohkem kipun arvama, et ta on tark nagu vana öökull, ütleks kindlasti, et jaa, Laura, aga võistlustel saad teada, mida täpselt on esmajärjekorras vaja parandada. Mis logiseb kõige rohkem.
See vahel teeb meele mõruks, kui õigus tal on. Kogu aeg. Raske vastu vaielda, onju?
***
Võistluste korraldajaks oli Jess Fraser ja tema hallatav organisatsioon Australian Girls in Gi. Toimumiskoht oli Balcatta - see asub Perthi põhjaosas. No-gisse oli end registreerinud 30 ja gi-võistlusele 50 neidu. Kõige noorimad jitsitüdrukud olid vaid nelja-aastased!
Rangelt võttes olen ma Estonian Girl in Gi, aga keegi ei paistnud sellest eriti hoolivat. Kirja läksid mõlemad klubid - tundus kõige õigem. Seega - 3D Treening võistles Austraalias. Riigis, kus täpsusest ei osata absoluutselt kinni pidada. Jep, mu rashguard ei jõudnudki õigeks ajaks kohale. Ega shortsid. Et kui kusagil Austraalia kodulehel on kirjas, et suurlinnadesse jõuab pakk kolme päevaga, tuleb neile lahkelt kaks ja pool nädalat kindlasti lisaaega anda.
Esimene. Nogi
Kolmas vastane oli 13-aastane. Ma olin tükk aega nõutu. Sest JAA, MA NIIVÄGA TAHAN VÕISTELDA LAPSEOHTU NEIUGA. Ta pandi täiskasvanute divisioni, sest oli - nojah- suur tüdruk. Nii 70 kilo.
Dion ütles algatuseks, et giljo on keelatud. Single leg takedown ja americana hiljem nägin, kuidas mu noor vastane nutma puhkes. Ja mul oli tunne, et olen mingi ida-Euroopa kiusaja. Jõhker. Julm. Kiusaja.
Ma ei saa korraldajatest aru. Ei saa.
Ja - päris ausalt - see matš oli siganõme.
Laura
Ju siis. Dion ja neli trennikaaslast tulid ekstra minu pärast võistlusi vaatama. Minu jaoks ei olnud see iseenesestmõistetav.
Aga seal nad olid. Veetsid oma pühapäeva Eesti tšikile kaasa elades. See räägib mu klubi kohta palju.
***
 |
| Võistlesime kolmel matil. Olen keskel. Näete? |
Võistlusteks valmistumine käis täie hooga. Aga. Huvitav, kas keegigi whitebeltide seast on tundnud, et ta on võistlusteks valmis? See on mu kolmas võistlus. Ja ma ei tunne end karvavõrdki valmis. Kõik jits nagu logiseks kui ülemöödunud sajandist pärit kellavärk, mis võib-olla mõnel edukamal hetkel ühte või teist seierit hajameelselt edasi lükkab. Nii palju on veel vaja õppida.
Dion, kelle kohta ma üha rohkem kipun arvama, et ta on tark nagu vana öökull, ütleks kindlasti, et jaa, Laura, aga võistlustel saad teada, mida täpselt on esmajärjekorras vaja parandada. Mis logiseb kõige rohkem.
See vahel teeb meele mõruks, kui õigus tal on. Kogu aeg. Raske vastu vaielda, onju?
***
 |
| 80/20 BJJ tüübid. Eesti lipuvärvid olid teemaks! |
Rangelt võttes olen ma Estonian Girl in Gi, aga keegi ei paistnud sellest eriti hoolivat. Kirja läksid mõlemad klubid - tundus kõige õigem. Seega - 3D Treening võistles Austraalias. Riigis, kus täpsusest ei osata absoluutselt kinni pidada. Jep, mu rashguard ei jõudnudki õigeks ajaks kohale. Ega shortsid. Et kui kusagil Austraalia kodulehel on kirjas, et suurlinnadesse jõuab pakk kolme päevaga, tuleb neile lahkelt kaks ja pool nädalat kindlasti lisaaega anda.
Ei olnud muud teha, kui panna oma vana metsaroheline rash selga. Eks ma siis oota kannatlikult, ehk järgmiseks võistluseks (juulis BJJ4Life sub-only) jõuab.
***
 |
| Dion pidi ootamatult kohtunikuks hakkama. |
Kristinaga võistlesin eelmisel korral ka. Seekord alustas ta märksa rahulikumalt: ega nogiga saagi niimoodi takedowne vist teha.
Turtliga läks päris metsa. Ma pole kindel, mis täpselt, aga väga, väga metsa läks. Lõpus feilisin ka guardi pässimisel, sweepimise kaitsesin esimese hooga ära (puus ette!), aga siis läks midagi nihu... ja varbad ununesid ei-tea-kuhu. Kaotus punktidega. Tundsin, et matš oli võidetav. Pusserdasin liialt kohas, kus oleksin saanud domineerivasse asendisse.
Teine vastane oli päris raske pähkel. Ta otsis kogu aeg sube, ründas väga osavalt ja sai lõpuks kägistuse kätte ka.
 |
| Väike 13-aastane jitsineiu. Vapper tegelane. |
Dion ütles algatuseks, et giljo on keelatud. Single leg takedown ja americana hiljem nägin, kuidas mu noor vastane nutma puhkes. Ja mul oli tunne, et olen mingi ida-Euroopa kiusaja. Jõhker. Julm. Kiusaja.
Süda oli kohe väga raske. Tüdruk hoidis jääkotti randmel ja mu kõht lülitas sisse tsentrifuugimisprogrammi. Kuidas sellise olukorraga hakkama saada? Vastik oli. Kohe väga vastik.
 |
| Spikker. Natuke aitas. |
Ja - päris ausalt - see matš oli siganõme.
Teine. Gi
Sikutasin gi selga, proovisin mitte mõelda tüdrukule ja ta randmele. Aga raske oli. See ja väsimus.
Kaotasin gimatšid Kristiinale ja Kristyle. 13-aastane tüdruk loobus võistlemast - õnneks. Ma poleks suutnud enam temaga midagi teha. Ausalt ei oleks.
Ahjaa... täppisin Kristiinale mitte subi pärast, vaid... ta on raske. Päris raske. Ja kogu ta raskus oli mu kõhul. Ma ei saanud enam hingata. Pool minutit hiljem tundsin, kuidas pilt läheb KOHE eest. Täppisin. Kümne sekundi pärast oli udu ja ma vajusin põlvedele ja mu ees oli mingi võõras treener ja jalad olid ülespoole. Juhtub.
Ahjaa... täppisin Kristiinale mitte subi pärast, vaid... ta on raske. Päris raske. Ja kogu ta raskus oli mu kõhul. Ma ei saanud enam hingata. Pool minutit hiljem tundsin, kuidas pilt läheb KOHE eest. Täppisin. Kümne sekundi pärast oli udu ja ma vajusin põlvedele ja mu ees oli mingi võõras treener ja jalad olid ülespoole. Juhtub.
Kuuendaks matši eel lootsin kõigest hingest, et viimane matš on lühike. Läks aega 25 sekundit (pässisin guardi, saidi, väga lohakas kiire kimura). Tulemus - topeltpronks.
***
Peaks rõõmustama - aga keeruline on. Kahekordne kolmas koht on iseenesest kena, aga see, kuidas selle sain - see ei pane just tiritamme viskama.
Peaks rõõmustama - aga keeruline on. Kahekordne kolmas koht on iseenesest kena, aga see, kuidas selle sain - see ei pane just tiritamme viskama.
Ma pole praegu kindel, millega ma heitlen. Egoga? Võib-olla.
Võib-olla on asi väsimuses. Sain päris suure koguse matše. On, mida harjutada. Turtel teeb muret. Bäkist põgenemised ka. Külg maha, keera vastase poole, tagumik üles, põgene.
Nii palju on vaja veel teha. Eks homme on vaja pihta hakata.
Nii palju on vaja veel teha. Eks homme on vaja pihta hakata.
Laura
***
#Estonian Bully
"So basically we adopted you," said one of my training partners after the class.
I guess so. Dion and four 80/20 BJJ mates came to watch the competition. Did not expect that at all.
***
For last two weeks I walked around and smiled like a really stupid person. Dion made me practice opening the closed guard until I was so tired I started to speak Estonian (and expected everyone to understand what exactly I was trying to say). That was so cool!
I really tried to get ready for comp. But. I wonder if a person actually can feel ready for this. It was my third competition, and I certainly did not feel ready enough. Actually I feel everything in my jiu-jitsu is out of order - like a clockwork from 19th century, which perhaps at the most successful moment moves ONE wheel. There is so much to learn.
Dion, whom I more and more consider to be as wise as an old owl (Estonian expression), would probably say that yeah, Laura, but in the competition you will understand what exactly you need to fix first. What, you know, tatters the most in the clockwork.
It's annoying how absolutely right he is. All the time.Specially about how learning is more important than winning.
***
Technically I am not an Australian Girl in Gi. Luckily nobody cared. I was so happy I was able to write both Estonian and Australian clubs' names as my clubs to registration sheet. So - 3D Treening competed in Australia, too. It felt right.
I have a complaint to this country though: it has huge issues with punctuality. In Estonia punctuality is as important as keeping a promise. I'm used with buses not leaving or arriving at the right time by now. But... a website promised to send my stuff within 3-5 days. Yet here I was, two and a half weeks later, without right rash guard (you know, the ones which are approved by IBJJF, with white shoulder parts and everything).
Went with my old green rashie.
It was my second fight with Kristina. She was so much more calm this time - but you can't do those fierce takedowns in nogi anyway.
My turtle was really bad. Not quite sure what exactly was wrong, but it was totally wrong. I also failed with passing the guard. Defended some sweeps. Lost with points.
I do not understand why she was in my division. She fought with grown-ups who were bigger and older and more experienced. How was it beneficial and to who? She got hurt. Probably is demotivated to continue with BJJ.
Honestly, this fight simply sucked.
I guess so. Dion and four 80/20 BJJ mates came to watch the competition. Did not expect that at all.
***
For last two weeks I walked around and smiled like a really stupid person. Dion made me practice opening the closed guard until I was so tired I started to speak Estonian (and expected everyone to understand what exactly I was trying to say). That was so cool!
I really tried to get ready for comp. But. I wonder if a person actually can feel ready for this. It was my third competition, and I certainly did not feel ready enough. Actually I feel everything in my jiu-jitsu is out of order - like a clockwork from 19th century, which perhaps at the most successful moment moves ONE wheel. There is so much to learn.
Dion, whom I more and more consider to be as wise as an old owl (Estonian expression), would probably say that yeah, Laura, but in the competition you will understand what exactly you need to fix first. What, you know, tatters the most in the clockwork.
It's annoying how absolutely right he is. All the time.
***
Technically I am not an Australian Girl in Gi. Luckily nobody cared. I was so happy I was able to write both Estonian and Australian clubs' names as my clubs to registration sheet. So - 3D Treening competed in Australia, too. It felt right.
I have a complaint to this country though: it has huge issues with punctuality. In Estonia punctuality is as important as keeping a promise. I'm used with buses not leaving or arriving at the right time by now. But... a website promised to send my stuff within 3-5 days. Yet here I was, two and a half weeks later, without right rash guard (you know, the ones which are approved by IBJJF, with white shoulder parts and everything).
Went with my old green rashie.
***
First. Nogi
It was my second fight with Kristina. She was so much more calm this time - but you can't do those fierce takedowns in nogi anyway.
My turtle was really bad. Not quite sure what exactly was wrong, but it was totally wrong. I also failed with passing the guard. Defended some sweeps. Lost with points.
Second opponent was quite difficult. She was constantly looking for subs, succeeded eventually and choked me.
But third girl... She was 13. I was speechless and did not understand why she was there. And... YEAH, I REALLY REALLY WANT TO FIGHT WITH A CHILD. BRING IT ON. YEP, VERY EXCITING.
Not.
She was in our division because of her weight. But still...
One single leg takedown and americana later I saw her crying. Felt like a cruel eastern-European bully.
I felt really bad. Extremely bad. I still do. She held an ice bag on her wrist and my stomach went to centrifuge mode. How should I deal a situation like this?
But third girl... She was 13. I was speechless and did not understand why she was there. And... YEAH, I REALLY REALLY WANT TO FIGHT WITH A CHILD. BRING IT ON. YEP, VERY EXCITING.
Not.
She was in our division because of her weight. But still...
One single leg takedown and americana later I saw her crying. Felt like a cruel eastern-European bully.
I felt really bad. Extremely bad. I still do. She held an ice bag on her wrist and my stomach went to centrifuge mode. How should I deal a situation like this?
I do not understand why she was in my division. She fought with grown-ups who were bigger and older and more experienced. How was it beneficial and to who? She got hurt. Probably is demotivated to continue with BJJ.
Honestly, this fight simply sucked.
Second. Gi
I tried really hard not to think about the girl and ice-bag on her wrist and her tears. It was hard.
I lost next two fights. The girl I injured decided not to continue - I was happy about this one. There is no way I could ever do this kind of thing again.
By that time I just wanted to win my final fight the quickest way possible. It took about 25 seconds to submit the last opponent: I passed the guard and did quite poor kimura.
Now... I feel poor. Not quite sure about the reasons - battle with ego? Might be.
I lost next two fights. The girl I injured decided not to continue - I was happy about this one. There is no way I could ever do this kind of thing again.
By that time I just wanted to win my final fight the quickest way possible. It took about 25 seconds to submit the last opponent: I passed the guard and did quite poor kimura.
Now... I feel poor. Not quite sure about the reasons - battle with ego? Might be.
Maybe I am simply too tired. It was a long day, I had many fights. I have a lot of work to do with my jiu jitsu. Escapes from back. Turtle. And everything else.
Oh, well - it's a new day tomorrow.
Laura
Oh, well - it's a new day tomorrow.
Laura
Laura, kas sa mäletad, kuidas sa ühel UFC vaatamisel Rondat kiitsid ja arvasid, et vastase oma viga, kui ta varem ei täpi, et siis tulebki kas või katki kiskuda käsi? Mina mäletan. :) Lihtsalt tuletan meelde, sest sama asi siin selle noore tüdrukuga (minu arust). Oma viga, et varem ei täppinud, ey? Iseasi, kas sa nüüd andestad endale, sest nii peabki sinu arust või hindad ümber varasemaid arvamusi.
VastaKustutaLihtsalt mõtlemisaineks. :)
Oi, Eelika, ma olen endiselt samal arvamusel. Sport, nagu ütleb Ronda, on elu metafoor. Siin on otsene teo ja vastutuse võtmise kombo. Julged jonnakas olla, no siis vastutad tagajärgede eest.
VastaKustutaAga ma pole kindel, kas selliseid õppetunde peaks saama 13-aastased kaks kuud trenni teinud lapsed. Ma ja Ronda saame täppimise ja vigastustega hakkama. See neiu... oli ikka väga tükk aega kägaras saalinurgas.
Ahjaaa. Esiteks - ma mõtlesin selle americana ajal, et "Ole sellega siin ettevaatlik...". Ja täppis tema eest tema treener. Ma kardan, et ta oli shokis. Ja võib-olla oli selles hilisemas nutus ka päris palju kaotusvalu - sest kuidas, pagana pihta, americanaga RANNET saab vigastada..?
VastaKustuta