#Valel on valge kimono
Rääkisin esialgu sellest vaid kolmele inimesele (Ivi, Liisi, Helin). Ei öelnud kellelegi teisele, et võistelda kavatsen. Eriti mitte oma treeneriterile. Mõtlesin, et kui väga vilets olen, siis ei räägigi. Argpüks.
Veidi enne võistlust kirjutasin siiski Ronile. Küsisin sub-only võistluse kohta. Ta aitas, kuis sai. Ja soovitas, et: naudi.
***
Võistlus, millest tükk aega olen mõelnud, kannab nime BJJ4Life ja on sub-only formaadis. Trennikaaslased iseloomustasid seda kui väga sõbraliku keskkonnaga võistlust. Osalemine on kallis, ainuüksi osavõtutasu on 45 Austraalia dollarit, online-regamine maksab 3 dollarit ja naiste avatud kaalus osalemine 10 dollarit. Kogu arve - 58 dollarit. See on umbes 43 eurot. Sama raha eest saaksin aasta aega kõikidel 3D rullidel ja eesti meistivõistlustel võistelda.
Reegleid saab lugeda siit. (Selle "most legitimate submission attempt" osa võib vahele jätta: seda ei rakendatud). Liisi ja Helin soovitasid mõlemad tingimata ründavam olla, otsida võimalusel kogu aeg alistusi. Ivi käskis end nurka mõelda. Toetustiimiks. Ron soovitas alistused üle vaadata.
Ja ma käskisin iseennast rahulikuks jääda. Hingata.
"I can't understand," kurtsin Philile hommikusöögilauas. "Why the hell I care so much what my coaches are going to think about my fights? Or if they are going to be proud of me?"
***
Laupäeval saabusid matšide nimekirjad. Minu divisionis (74 kg) oli viis neiut.
Veidi enne võistlust kirjutasin siiski Ronile. Küsisin sub-only võistluse kohta. Ta aitas, kuis sai. Ja soovitas, et: naudi.
***
Võistlus, millest tükk aega olen mõelnud, kannab nime BJJ4Life ja on sub-only formaadis. Trennikaaslased iseloomustasid seda kui väga sõbraliku keskkonnaga võistlust. Osalemine on kallis, ainuüksi osavõtutasu on 45 Austraalia dollarit, online-regamine maksab 3 dollarit ja naiste avatud kaalus osalemine 10 dollarit. Kogu arve - 58 dollarit. See on umbes 43 eurot. Sama raha eest saaksin aasta aega kõikidel 3D rullidel ja eesti meistivõistlustel võistelda.
Reegleid saab lugeda siit. (Selle "most legitimate submission attempt" osa võib vahele jätta: seda ei rakendatud). Liisi ja Helin soovitasid mõlemad tingimata ründavam olla, otsida võimalusel kogu aeg alistusi. Ivi käskis end nurka mõelda. Toetustiimiks. Ron soovitas alistused üle vaadata.
Ja ma käskisin iseennast rahulikuks jääda. Hingata.
***
Laupäeval saabusid matšide nimekirjad. Minu divisionis (74 kg) oli viis neiut.
Pühapäeva hommikul pakkisin kotti šokolaadi, banaane ja kookosvett, panin gipüksid jalga ja 3D treeningu mõmmisärgi selga ning astusin bussile. Bussis toimus õnnelik-ootamatu kohtumine Kiisuga, ta tuli ekstra minu pärast võistlusi vaatama.
Rahvast oli saalis palju. Nii neli-viis korda rohkem, kui kodustel 3D rullidel. Saalis oli kolm võistlusala, esimesena võistlesid lapsed. Meie klubi hästi tubli poiss, kes täiskasvanute trennistki (!!!) osa võtab, sai hõbeda. (Muide, trenni noorima ja vanima vanusevahe on pool sajandit!) Võistlus toimus turniirisüsteemis.
"Don't get nervous!" ütles Dion.
Hea öelda. Ma vihkan seda aega enne võistlusi. Seda, kus pead ootama oma matše. See viib krampi kõik jäsemed ja paneb pööritama kõhu.
See tunne on jäle.
Matšid hakkasid venima. Kava järgi oleksin pidanud matile astuma kella 10.40, aga kell 11.15 olin ikka veel ripakil. Tegin soojendust (selleks oli üliväike ala, millel kõhutasid pealtvaatajad, pidin neid natukene togima). 3D Treeningu soojendust muidugi, niipalju, kui selleks ruumi oli.
Lõpuks kutsuti matile. Minu esimeseks vastaseks oli Kristina, kelle kohta netist olin leidnud, et ta armastab Miley Cyrust ja kannab Twitteri-nime KittyKristina.
Dion teadis teda küll. Seetõttu harjutasimegi viimases trennis enne võistlusi temaga head-and-arm choke'i kaitset - tuleb välja, et see on tema lemmikalistus.
Dion arvas, et kõige mõistlikum oleks rahulikuks jääda, vastase selg võtta ja ta niimoodi maha viia.
***
Esimene matš
Kristina on minust ikka tunduvalt suurem tüdruk. Kadri, ma nüüd tean, mida esimesel võistlusel minuga võisteldes tundsid.
Kristina tuli mulle hooga peale, lendasin suletud kaitsesse. Ta püüdis mind sealt kägistada - mõne teise olekski ehk ära kägistanud, aga no ma ei anna alla, kui kägistust korralikult ei tunne. Põgenesin turtlisse, elasin armbarikatse üle ja sain sealt lõpuks talle peale, aga aeg sai otsa - pluss tall olid maru head gripid.
Johanna (klubikaaslane) karjus mulle midagi. Aga ma ei kuulnud teda.
Matš lõppes, alistusi ei olnud. See tähendas surmaringi: võidab see, kes saab esimesena edu või alistuse. Kristina tuli peale, ma unustasin ära, et puus tuleb takedowni kaitseks ette lükata! Ise veel maaldustrennis käinud...
Kaotus. Eduga.
Teine matš
Istusime tüdrukutega maas. Ootasime oma korda. Vaatasin oma vastast: tüdrukul oli kaelal suur öökullitätokas. Oma eelmises matšis keeldus ta täppimast. Kohtunik katkestas matši, sest arvas, et öökullitšikk saab muidu viga.
Olin teise matši ajal veel rohkem närvis, kui esimese ajal. Ma ei tea, miks.
Ka tema sai mu maha. Sain kuidagi tema guardist mööda, läksin saidi, muffisin veidi (NAINE, KUHU JÄID ALTHAAGID????), kuulsin, kuidas Johanna röökis, et suru raskus vastase rinnale.
Surusingi. Panin vaikselt americana peale ja... valmis. See tähendas pronksmedalit.
Kristina -aka 100-kilo-neid- aga pani meie kaaluklassi kinni. Subis kaks teist tüdrukut ära.
Kolmas matš
Pinge oli täielikult maas. Lihtsalt hea oli olla. Rõõmustasin väga: tegu on mu elu esimese medaliga (ma pole iial osa võtnud jooksu- või jalgpallivõistlusest, jits ongi mu esimene võistlusala). Kes oleks võinud arvata, et see juhtub Austraalias.
Avatud kaalust võtsid osa kaheksa tüdrukut. Minu esimene matš oli Alanaga, tüdrukuga, kes sai kaaluklass allpool hõbemedali. Ta kandis valget kimonot ja ta paistis välja sitke.
Ka tema viis mu maha. Sain lõpuks ta peale, ta viis oma jalad suletud kaitsesse. Aga - oh kurja - ta oli nagu tüütu takjas mu kimonokrae küljes. Suure vaevaga sain gripid lahti, aga ta sai käe uuesti välja ja haaras taas kinni! Priit/Ron/osavikud, ae, mida sellisega teha?
Lõpus sain saidi, aga käed olid väga hästi ära peidetud ja ma ei jõudnudki käelukuni.
Esimeses surmaringis ei juhtunud midagi. Teises viis ta mu maha, aga väga halvasti viis, sest sain giljo peale. Tundsin seda giljot, saan aru küll, kui käe all on lõug, mitte kael. Alana täppis.
"Stop! Double-leg takedown!" teatas kohtunik.
"What? But she tapped!"
"No, I didn't," vastas Alana.
Aeg seisis. See lihtsalt seisis, sest siin ma olin ja ma ei suutnud sellest aru saada - et ta valetas. Kohtunikule. Siinsamas.
Okei, kohtunik seisis teisel pool ega näinud täppimist, aga ikkagi!
Kohtunik -ta on mu klubikaaslane- tõstis üles Alana käe- et võit eduga.
Dion, mu treener istus, silmad suured peas, eemal. Ka tema nägi täppimist. Dylan (kes mu matši filmis) nägi. Kõik nägid.
Vaatasin mitu korda video üle: tüdruk täppis.
Istusin nurgas. Vihapisarad segunesid higiga. Sest ma väärisin seda võitu. Sest ma väärisin järgmist matši, edasipääsemist poolfinaali. Raisk. Raisk!
Alana vältis iga hinna eest mu pilku. Ju siis oli häbi.
Kohtunik käis aga mitu korda vabandamas. Tal oli tõesti kahju. Teha aga pole midagi: protesteerimisvõimalus sel võistlusel puudus.
***
Vahel võidad. Vahel kaotad. Aga alati õpid.
Mina näiteks õppisin, et pean tegema kõvasti tööd takedownide/ nende kaitse kallal. Ja veel õppisin, et on olemas võistlejaid, kes eelistavad võita mitte tehnika või jõu või osavuse, vaid lihtlabase vale abil.
Peaks talle vist hoopis aitäh ütlema. Ta andis mulle motivatsiooni roppumoodi trenni teha. Sest daibohh, kui ma järgmisel korral, kui kohtume, teda korralikult ära ei alista.
Laura
Rahvast oli saalis palju. Nii neli-viis korda rohkem, kui kodustel 3D rullidel. Saalis oli kolm võistlusala, esimesena võistlesid lapsed. Meie klubi hästi tubli poiss, kes täiskasvanute trennistki (!!!) osa võtab, sai hõbeda. (Muide, trenni noorima ja vanima vanusevahe on pool sajandit!) Võistlus toimus turniirisüsteemis.
"Don't get nervous!" ütles Dion.
Hea öelda. Ma vihkan seda aega enne võistlusi. Seda, kus pead ootama oma matše. See viib krampi kõik jäsemed ja paneb pööritama kõhu.
See tunne on jäle.
Matšid hakkasid venima. Kava järgi oleksin pidanud matile astuma kella 10.40, aga kell 11.15 olin ikka veel ripakil. Tegin soojendust (selleks oli üliväike ala, millel kõhutasid pealtvaatajad, pidin neid natukene togima). 3D Treeningu soojendust muidugi, niipalju, kui selleks ruumi oli.
Lõpuks kutsuti matile. Minu esimeseks vastaseks oli Kristina, kelle kohta netist olin leidnud, et ta armastab Miley Cyrust ja kannab Twitteri-nime KittyKristina.
Dion teadis teda küll. Seetõttu harjutasimegi viimases trennis enne võistlusi temaga head-and-arm choke'i kaitset - tuleb välja, et see on tema lemmikalistus.
Dion arvas, et kõige mõistlikum oleks rahulikuks jääda, vastase selg võtta ja ta niimoodi maha viia.
***
Esimene matš
Kristina on minust ikka tunduvalt suurem tüdruk. Kadri, ma nüüd tean, mida esimesel võistlusel minuga võisteldes tundsid.
Kristina tuli mulle hooga peale, lendasin suletud kaitsesse. Ta püüdis mind sealt kägistada - mõne teise olekski ehk ära kägistanud, aga no ma ei anna alla, kui kägistust korralikult ei tunne. Põgenesin turtlisse, elasin armbarikatse üle ja sain sealt lõpuks talle peale, aga aeg sai otsa - pluss tall olid maru head gripid.
Johanna (klubikaaslane) karjus mulle midagi. Aga ma ei kuulnud teda.
Matš lõppes, alistusi ei olnud. See tähendas surmaringi: võidab see, kes saab esimesena edu või alistuse. Kristina tuli peale, ma unustasin ära, et puus tuleb takedowni kaitseks ette lükata! Ise veel maaldustrennis käinud...
Kaotus. Eduga.
 |
| Esimene medal! |
Istusime tüdrukutega maas. Ootasime oma korda. Vaatasin oma vastast: tüdrukul oli kaelal suur öökullitätokas. Oma eelmises matšis keeldus ta täppimast. Kohtunik katkestas matši, sest arvas, et öökullitšikk saab muidu viga.
Olin teise matši ajal veel rohkem närvis, kui esimese ajal. Ma ei tea, miks.
Ka tema sai mu maha. Sain kuidagi tema guardist mööda, läksin saidi, muffisin veidi (NAINE, KUHU JÄID ALTHAAGID????), kuulsin, kuidas Johanna röökis, et suru raskus vastase rinnale.
Surusingi. Panin vaikselt americana peale ja... valmis. See tähendas pronksmedalit.
Kristina -aka 100-kilo-neid- aga pani meie kaaluklassi kinni. Subis kaks teist tüdrukut ära.
Kolmas matš
 |
| 80/20BJJ võistlejad, Dion ja sõprusklubi osalejad. Paljud on puudu. 80/20 BJJ medalisaak on päris korralik. Vist viis kulda ja muidki medaleid. |
Pinge oli täielikult maas. Lihtsalt hea oli olla. Rõõmustasin väga: tegu on mu elu esimese medaliga (ma pole iial osa võtnud jooksu- või jalgpallivõistlusest, jits ongi mu esimene võistlusala). Kes oleks võinud arvata, et see juhtub Austraalias.
Avatud kaalust võtsid osa kaheksa tüdrukut. Minu esimene matš oli Alanaga, tüdrukuga, kes sai kaaluklass allpool hõbemedali. Ta kandis valget kimonot ja ta paistis välja sitke.
Ka tema viis mu maha. Sain lõpuks ta peale, ta viis oma jalad suletud kaitsesse. Aga - oh kurja - ta oli nagu tüütu takjas mu kimonokrae küljes. Suure vaevaga sain gripid lahti, aga ta sai käe uuesti välja ja haaras taas kinni! Priit/Ron/osavikud, ae, mida sellisega teha?
Lõpus sain saidi, aga käed olid väga hästi ära peidetud ja ma ei jõudnudki käelukuni.
Esimeses surmaringis ei juhtunud midagi. Teises viis ta mu maha, aga väga halvasti viis, sest sain giljo peale. Tundsin seda giljot, saan aru küll, kui käe all on lõug, mitte kael. Alana täppis.
"Stop! Double-leg takedown!" teatas kohtunik.
"What? But she tapped!"
"No, I didn't," vastas Alana.
 |
| Laura vs Alana. |
Aeg seisis. See lihtsalt seisis, sest siin ma olin ja ma ei suutnud sellest aru saada - et ta valetas. Kohtunikule. Siinsamas.
Okei, kohtunik seisis teisel pool ega näinud täppimist, aga ikkagi!
Kohtunik -ta on mu klubikaaslane- tõstis üles Alana käe- et võit eduga.
Dion, mu treener istus, silmad suured peas, eemal. Ka tema nägi täppimist. Dylan (kes mu matši filmis) nägi. Kõik nägid.
Vaatasin mitu korda video üle: tüdruk täppis.
Istusin nurgas. Vihapisarad segunesid higiga. Sest ma väärisin seda võitu. Sest ma väärisin järgmist matši, edasipääsemist poolfinaali. Raisk. Raisk!
Alana vältis iga hinna eest mu pilku. Ju siis oli häbi.
Kohtunik käis aga mitu korda vabandamas. Tal oli tõesti kahju. Teha aga pole midagi: protesteerimisvõimalus sel võistlusel puudus.
***
Vahel võidad. Vahel kaotad. Aga alati õpid.
Mina näiteks õppisin, et pean tegema kõvasti tööd takedownide/ nende kaitse kallal. Ja veel õppisin, et on olemas võistlejaid, kes eelistavad võita mitte tehnika või jõu või osavuse, vaid lihtlabase vale abil.
Peaks talle vist hoopis aitäh ütlema. Ta andis mulle motivatsiooni roppumoodi trenni teha. Sest daibohh, kui ma järgmisel korral, kui kohtume, teda korralikult ära ei alista.
Laura
Kommentaarid
Postita kommentaar