#diivanillamajast kiirem

Sel hetkel, kui otsustasin, et ennemini ohverdan hommikuse magusa une kui jätan maadluse vahele, sain aru, et asi on tõsine. Tüübid. Ma olen jitsist sügavas sõltuvuses.

Tõusin enne kella kuut. Läksin rongiga Tartusse intervjuud tegema, et tagasi olla juba pärastlõunal. Ja õhtul maadlustrennis. 

Seal maadlustrennis on üks suur kala. Ma nimelt ei oska endiselt tiritamme visata. See on nii jube asi, et kole mõeldagi. Hirmude ületamine on aga jätkuvalt selle aasta teema.

Sama asi oli muide peapealseisuga. Hokutoryus ma keeldusin seda tegemast. Kaks nädalat tagasi tuli peatreener ja käsutas seina äärde.  Ja mul ei olnud tahtmist/julgust talle vastu vaielda.
...ühel hetkel ma seisin pea peal. 

***

"Jumaluke. Mul ei ole mitte mingisuguseid eeldusi, et jitsi hästi teha," teatasin kikkääss-trennikaasasele bussis. "Mitte mingisuguseid! Olen tiguaeglane."

On inimesi, kel hakkab jits külge kiiremini, kui jõuad öelda "anakondakägistus". Ma ei ole kindlasti mitte üks neist.

Saate aru, tšikk vaatas mind pealaest jalatallani oma überausa pilguga -tal on hästi ägedad silmad- ja teatas, et see jutt, mis ma talle just ette vuristasin, on paras pullikaka.

Et asi ei olegi eeldustes, vaid puhtas tahtmises. Et kui tahad, siis teedki trenni, arened aeglaselt, aga arened! Ja üleüldse, eeldused on ülehinnatud. Tahe loeb. Järgnes umbes selline motiveeriv kõne, et hoia ja keela. 

Mõned päevad hiljem võistlesin. Emotsioone on hästi palju.

a) kolepiinlik on. Selgushetkedel saan aru, et ei peaks. Aga on. Nii hirmsasti kõik tehnika lihtsalt ära unustada... b) hea tunne on. Et ma selle siiski ära tegin. c) kolesuur kahetsus on. Et ma ei saanud hakkama, kui võiduks/punktdeks/põgenemiseks oli võimalus... Ja need oleksid. Oleks ma selle giljoga siiski hakkama saanud. Aga no ei saanud!

Rääkisin sellest ühe trennikaaslasega. Ta ütles, et ta tundis esimese võistluse järel sama. 

Oleksid on hirmus mõttetud. Proovin pigem nüüd edasi vaadata. 

Tahe, millest too tšikk rääkis, on olemas. Olen ülikohusetundlikult kohal käinud, ükski trenn ei ole vahele jäänud. Selles mõttes on kõik hästi. Teen enne Austraaliat kasvõi topelttrenne - kui keha lubab. Ja küsin küsimusi - kui midagigi arusaamatuks jääb.

Kokkuvõttes. Ükskõik, kui aeglaselt oma eesmärgi poole sammun... on see siiski edasiminek. 

Sisetunne ütleb, et SBG Ireland treeneril John Kavanagh'il on õigus. "I would go as far as to say that I have never seen somebody come back that was not actually better than when they went away….. A guy takes 4-6 weeks off because of an injury or something and he always comes back better…..I have a theory. Time away from physically doing it (training) allows techniques to sink a little bit deeper in.  When you are training all the time whatever you have done latest is in your head, but when you take a couple of weeks off, what you have been doing over the last couple of months can sink in deeper into your consciousness… going between time on and time off the mat is very important… people come back sharper." Loe (ja kuula intervjuud!) siit.

Selles mõttes läheb mu Austraalia-retk asja ette. Kavatsen seal nii palju trenni teha, kui võimalik. Ent küllap tuleb sealgi ette pause.

***

Naljakal kombel satuvad mu vaatevälja sellised BJJ-teemalised artiklid, mis kohe väga haakuvad käesoleva probleemiga. Ja nüüd... virutas saatus mind vastu vahtimist sellega. Mõtlen sellele praegu.

Laura