#uued lõpud

Mul on seljataga seitse aastat, kus vahelduva eduga jiu-jitsut olen harrastanud, kolm jalalõikust, üle maailma kogutud tunde eri maailmanurkade mattidel, Ühendriikidest Austraaliani, Tšehhist Sitsiilia keldriklubini. Ja koduklubi kinnipanek. Praegu on tunne, et pidevalt peabki valus olema, ainult nii on see aeg juskui läinud. On valus kas jalas või käes või seljas või südames. 

Eks needki on õppetunnid, millega edasi minna, omad järeldused teha ja valikud seada. Koroonapandeemia oli nagu super-mega-hüpertorm, mis laastas ja viis kõik, mis näitas vähegi nõrkust. See kõik purunes. Organisatsioonid, inimsuhted, lubadused. 

Ja nüüd -- on vaibumine. Maailm on taas valla minemas ja see meeldib mulle. Ma olen saanud ühe vaktsiini kätte. Vaatasin just täna lennupileteid. Tahan välja.

Võtsin üks päev oma kimonosahtli välja ja revideerisin seda pisut. Neid on liiga palju. Kimonoid, rashguarde, varustust. Praegu murran veidi pead, mida selle kõige teha. Kuidagi kahju neid seisma jätta. Nad on ostetud kasutamiseks. Müüa? Annetada? Jitsitrennid lähevad edasi, keegi kindlasti korraldab tulevikus võistlusi ja laagreid. Keegi treenib saalis edasi, uued inimesed avastavad selle imelise, sõltuvust tekitava spordiala. Uus klubi kasvab, tekivad uued aktiivsed liikmed.

Seda, mida vaja läheb, on kokkuvõttes üpris vähe. Mida aeg edasi, seda raskem see tundub, kõikide asjade endaga kaasavedamine mööda elu. 

Mu kapis on endiselt need riided, mida mu Aussi sõbranna mulle andis, et ma saaks haiglast koju minna. Valgel särgil on Kit Dale'i näopilt. Püksid on liiga suured. Aga ma ei ole tahtnud neid ära anda. Kuni tänaseni.

Vabastav tunne oli see sorteerimine. Hea.

L.