#kas eksisteerib elu ilma jiu-jitsuta?

 Ma: "Täna on natuke nõrk olla ja kõht ka valutab, võtan jõusaalis vabalt."

Samal ajal ma: *paneb kogemata 10-15 kg tavalisest rohkem raskuseid puusatõstekangile ja kükipuurile ja teeb külma rahuga seeriaid, sest matemaatika on nõrkadele*

Tähendab - vahel, kui sa tunned, et oled väga nõrk, oled sa hoopis jõhkralt tugev.

***

Ma ei ole korralikult rullida saanud umbes aasta. Elu on pildunud kõik toreda mu ette: vaimustavalt vinge projekti Bosnias ja Hertsegoviinas, siis Lätis. Ja siis pidi see kuramuse koroona kõik elu seisma panema. Ja siis veel see paganama jalg...

Kombinatsioon valikutest, mida elus olen teinud ja juhtumistest. 

Ma ei tea, kuidas te kõik suudate. Liikuda ja teha asju, kui jitsi ei saa teha. Nägin, kuidas trennikaaslased tõstsid sangpommi, sõitsid ratast ja jooksid kilomeetreid maha. Ma ise olen rohkem seda tüüpi, et kui jitsi teha ei saa, siis ma näiteks parema meelega tõmban teki üle pea, panen Netflixi käima ja vaatan kõik Tiger Kingi ja The Last Dance'i osad järjest ära. Sest kui jiu-jitsut pole, siis ma ei mängi.

Ma püüdsin. Ehitasin isegi kimonost, paarist käterätikust, kapuutsiga pusast, vööst ja vanast lapsepõlve-karumänguasjast endale vastase. Suutsin sellega trenni teha täpselt ühe korra. Siis veel üritasin jooksmas käima hakata, aga see oli sama huvitav mu jaoks, kui keskmine põrandapesu.

See, et jitsi puudumisel kõik liikumine mu poolest kus seda ja teist võiks minna, pole just parim variant. Sest kui on jits, tahan ma teha jõusaali, sest mul on vaja tugevam olla, sest trennis on suured mehed, keda on vaja alistada.

Õnneks saal avanes ja õnneks sai jälle teha seda, mida armastan. Tõsi, pidasin ainult kuukese vastu selle drillin-ainult-ja-rullimine-ei-ole-teema. Siis ostsin ortoosi, hetkel kujutan ette, et see on Maagiline Imesaabas, mille abil jalavalu enam ei kiusa. Samas üleeile, kui rullida püüdsin, siis z-kaitsest läks ikka jalg halva nurga alla ja see valu oli ikka silme eest mustaksvõttev. Selles ei ole süüdi keegi muu, kui ma ise, sest kes, püha jumal, täpsemalt käseb mul rullida.

Aga ma tahan. On valik ainult drillida või rullida ja riskida, et öö läbi on valu. Ja siis ma valin selle teise ja see on mu valik.

Ja noh, see, et mu kallid lapsevanemad kodus muudkui ekleere tõid, ka just hästi ei mõjunud (kes see käskis neid ekleere täpsemalt süüa, on omaette küsimus). Õnneks ekleere enam ei ole, on palju liikumist ja üpris okei toidusedel. Tahaks jälle võistlusvormis olla, aga ehk võistlushooaja alguseks jõuab ka.

Dr. Pääsukese noa alla lähen ka loodetavasti lähiajal, ja äkki see aitab. Loodan. Ja kui ei aita - mis seal ikka. 

***

Ja Raudmees toimus! Ja mu kallis sõber Lauri sai uue vöö. Mis on omakorda suur kergendus, sest suht piinlik oli kanda sinist ja talt kuninglikult kogu aeg peksa saada. Palju õnne!

Laura