#miks ma enam jitsi ei tee (vaid tänavakaklen)
Ma olin just kirjutamas, kuidas blue belt blues on üks pulliseesamune, kui...
Ma ei ole jitsi teinud. Üldse. Tükk aega. See on kõige pikem paus mu jitsikarjääris, kui välja arvata jalamurru-aeg.
***
Mu jalg valutab.
Seesama, mis murdus. Ta valutab suvalistel hetkedel, näiteks- kui ma lähen tööle. Või istun kohvikus.
Enne, kui Bosniasse kolisin, valutas mu vasak jalg kõige rohkem siis, kui superkonkse harjutasime. Ja superkonkse harjutasime me kogu aeg, teemadeks oli berimbolod...
Niisiis - mul on kogu aeg valus ja ma ei tea, mis nipiga tahta sealjuures jitsi teha. Doktor Pääsuke kutsus mu Võrru, ja pärast MRTd rääkis ta midagi "ärritunud luust".
Mu luu on ärritunud. Midagi nii ajuvaba...
Niisiis Bosnias olen ma vaid jõusaalis käinud, kui üks rullimine välja arvata. Ma ei igatse mitte jitsi, vaid jitsi igatsemist. Seda aega, kui ma ootasin igat trenni. Seda enam ei ole.
Jits pole sprint, see on maraton. Tuleb lihtsalt üle elada see aeg, ühel hetkel see kuramuse metall jalast välja opereerida lasta ja loota, et äkki see aitab.
Ega jits kuhugi kao.
Valu samas... valu võiks kaduda. See on tuim ja kurnav ja tüütu.
***
Kui ma jitsi ei tee, siis leiab jits minu. See oli Sarajevo tänaval, umbes kell kaks öösel. Ta oli nii viiekümnendates, prillidega ja habetunud. Katkine inimene, mõtlesin.
Ta tuli ja rabas mind selja tagant, pigistas mu kätt, mis hoidis telefoni ja üritas mind röövida.
Ma isegi ei mõelnud. See oli nagu võistlus: vabane haardest, grippidest, pööra ümber, löö, karju. Ja ehkki ma kaalusin, kas peaks ta maha viima ja käeluku peale tegema, siis otsustasin, et pigem mitte. Mul oli seljas mu peokleit, mis ei maksa üldse vähe ja selle rikkumine oleks mind üsna õnnetuks teinud.
Lisaks - kurat teab, mis seadused Bosnias on. Bosnias kallaletungis süüdi mõistetud saada, mõtlesin kiiruga sel hetkel, pole just eriti mõnus väljavaade.
Mis mulle aga meeldis - mitte hetkekski ei tulnud mulle pähe karta.
See on see, mida ma harjutanud olen. Võistlemine on jube. Kõige jubedam osa selle juures on ootamine. Mu peast käib läbi hulk hirmsaid mõtteid. Kui matile astun, on kõik okei. Ma olen kodus.
See on minu mänguväljak, mees.
"Kõikidest inimestest," naeris mu ülemus, "otsustas ta röövida sind."
Ehk siis - mul on mingi veider tänavakakleja maine nüüd.
Ma ei tea. See oli kohutavalt kerge kaklus, kui walkoverid välja arvata, siis kergemat matši pole olnud. Tüüp lõi kartma, röökis fuck you ja läks minema.
Palun väga, daamid ja härrad, olen tänavakakleja nüüd. Vist.
***
Ma tahan seda väga-väga tagasi. Jitsiarmastust. See on kadunud, on vaid alatasa valutav jalg.
Maraton, mitte sprint, proovin endale sisendada. Maraton.
Laura
Ma ei ole jitsi teinud. Üldse. Tükk aega. See on kõige pikem paus mu jitsikarjääris, kui välja arvata jalamurru-aeg.
 |
| Peegeldab meeleolu. |
Mu jalg valutab.
Seesama, mis murdus. Ta valutab suvalistel hetkedel, näiteks- kui ma lähen tööle. Või istun kohvikus.
Enne, kui Bosniasse kolisin, valutas mu vasak jalg kõige rohkem siis, kui superkonkse harjutasime. Ja superkonkse harjutasime me kogu aeg, teemadeks oli berimbolod...
Niisiis - mul on kogu aeg valus ja ma ei tea, mis nipiga tahta sealjuures jitsi teha. Doktor Pääsuke kutsus mu Võrru, ja pärast MRTd rääkis ta midagi "ärritunud luust".
Mu luu on ärritunud. Midagi nii ajuvaba...
Niisiis Bosnias olen ma vaid jõusaalis käinud, kui üks rullimine välja arvata. Ma ei igatse mitte jitsi, vaid jitsi igatsemist. Seda aega, kui ma ootasin igat trenni. Seda enam ei ole.
Jits pole sprint, see on maraton. Tuleb lihtsalt üle elada see aeg, ühel hetkel see kuramuse metall jalast välja opereerida lasta ja loota, et äkki see aitab.
Ega jits kuhugi kao.
Valu samas... valu võiks kaduda. See on tuim ja kurnav ja tüütu.
***
Kui ma jitsi ei tee, siis leiab jits minu. See oli Sarajevo tänaval, umbes kell kaks öösel. Ta oli nii viiekümnendates, prillidega ja habetunud. Katkine inimene, mõtlesin.
Ta tuli ja rabas mind selja tagant, pigistas mu kätt, mis hoidis telefoni ja üritas mind röövida.
Ma isegi ei mõelnud. See oli nagu võistlus: vabane haardest, grippidest, pööra ümber, löö, karju. Ja ehkki ma kaalusin, kas peaks ta maha viima ja käeluku peale tegema, siis otsustasin, et pigem mitte. Mul oli seljas mu peokleit, mis ei maksa üldse vähe ja selle rikkumine oleks mind üsna õnnetuks teinud.
Lisaks - kurat teab, mis seadused Bosnias on. Bosnias kallaletungis süüdi mõistetud saada, mõtlesin kiiruga sel hetkel, pole just eriti mõnus väljavaade.
Mis mulle aga meeldis - mitte hetkekski ei tulnud mulle pähe karta.
See on see, mida ma harjutanud olen. Võistlemine on jube. Kõige jubedam osa selle juures on ootamine. Mu peast käib läbi hulk hirmsaid mõtteid. Kui matile astun, on kõik okei. Ma olen kodus.
See on minu mänguväljak, mees.
"Kõikidest inimestest," naeris mu ülemus, "otsustas ta röövida sind."
 |
| Siis, kui oli hästi. |
Ma ei tea. See oli kohutavalt kerge kaklus, kui walkoverid välja arvata, siis kergemat matši pole olnud. Tüüp lõi kartma, röökis fuck you ja läks minema.
Palun väga, daamid ja härrad, olen tänavakakleja nüüd. Vist.
***
Ma tahan seda väga-väga tagasi. Jitsiarmastust. See on kadunud, on vaid alatasa valutav jalg.
Maraton, mitte sprint, proovin endale sisendada. Maraton.
Laura
Kommentaarid
Postita kommentaar