#sa ei tohi oma medali üle uhkust tunda, sest sa oled paks
"I can't believe she is proud of her wins👎... not a fair fight."
"Thats a woman on top?"
"Not hating, but I mean she needs to step up to compete with the guys at this point."
Need on vaid mõned kommentaarid, mis üliraskekaalusportlase suunas läkitati. Ainult seetõttu, et see naine oli kaalu kõige suurem sportlane.
***
Sel nädalavahetusel toimus taas ADCC (Abu Dhabi Combat Club), mis on (vähemalt suure hulga Brasiilia jiu-jitsu/lukumaaldusega tegelevate sportlaste jaoks) jitsimaailma kõige prestiižsem võistlus. Vaatasin oma Austraalia treeningkaaslaste Ben Hodginsoni, Craig Jonesi, Livia & Lachlan Gilesi matše, samal ajal süda kloppis nagu oleksin ise matile astumas.
Craig saavutas oma kaalus hõbeda, Lachlan vapustas maailma, tulles pronksile - ja seda absoluutkaalus. Rõõmustasin väga temaga - peale selle, et Lachie on vinge sportlane ja treener, on ta ka südamest hea inimene. See on väga oluline.
Peale selle tuli kuldmedalile oma kaalus (naised, 60+ kg) taas kuldmedalile Gabi Garcia.
Gabi on väga suur naine - ta püüab MMA matšideks võtta kaalu maha 93 kiloni, kuigi see on raske. Viimane kord oli ta kaalumisel üle 12 kilo ülekaalus - ja seda pärast kaaluvõtmist.
ADCC pole naiste jaoks mugav võistlus, sest sinna võetakse sportlasi kordades vähem kui mehi (meeste kaaludesse oodatakse 16 meest, naiste omadesse 8) ja seal on ainult kaks kaaluklassi - üle 60 kilo ja alla 60 kilo. Gabi võitis oma divisionis kuldmedali.
Kurdavad nii need, kes on märgatavalt väiksemad kui 60 kilo (Livia Giles võistleb reeglina 50 kilostega, pruunide vööde maailmameistriks tuli ta kukk-kaalus - koos kimonoga 48,5 kg). Võistluseks valmistudes pidi ta 1) tegelema lihasmassi suurendamisega ja 2) sööma palju Snickersit. Ta võistles tüdrukutega, kes tavaliselt peavad matše tunduvalt kõrgemas kaalus ja võtavad ka selleks kaalu...
Aga veel raskem on suurtel tüdrukutel. On raske olla kaalus, kus on nii 68- kui ka 128-kilosed naised.
Gabi võidu järel tabas teda pasarahe - pange tähele - naisjitsikate gruppides. See kõik oli nende meelest ebaõiglane, Gabi ei oleks tohtinud a) võistelda, b) vähemalt mitte naiste klassis ega c) medali üle uhkust tunda.
Okei. Okei. Nad unustavad ühe tähtsa asja ära. Nimelt.
Gabi läks võistlustele, järgides kõiki korraldaja seatud reegleid.
Ma sooviks, et kõik nad võtaksid oma Gabi poole suunatud näpud ja vehiksid nendega võistluse korraldaja poole. Võistleja asi pole reegleid teha, vaid neid järgida.
Sama asi on tegelikult minu võistlustega. Finnish openil oli maksimaalne kaal 66,5+. No kuulge.
Kaaluerinevus erinevate naiste seas oli mitukümmend kilo. Polnud just Gabi Garcia stsenaarium, aga siiski...
Põhimõtteliselt saatsid kõik need vaenajad suurte naisvõistlejate poole signaali, et neil pole võistlustele asja. Mis on lihtsalt nõme.
Me armastame kõik seda Taaveti ja Koljati muinasjuttu - ka jitsimaailmas. Kuidas väike tüüp annab ilgelt suurele tüübile peksa. Jitsimaailma Koljatite abil tõestatakse, et jits töötab, või siis võidab Koljat "sest ta on raske".
Pole kõige toredam olla selles stsenaariumis see Koljat, kelle muredele lisandub pidev süütunne, et sina ei peaks mitte siin matil olema, sest sa oled liiga suur.
Ja see ei ole okei.
Olen olnud mõlemal poolel - võistelnud endast märgatavalt suurema tüdrukuga ja siis sellisega, kes on veel tillum, kui meie Liisi - selliste asjade jaoks on aeg ja koht ja me kutsume seda kohta nimega "avatud kaal".
Veel rohkem panevad imestama kommentaarid naissportlase välimuse suunas, sest viimati, kui ma kontrollisin, pole tegu miss Ameerika valmisega.
Sportlase mure peaks olema üks: teha kehtestatud reeglistiku piireis oma parim sooritus.
***
Mida teha saaks? Lisada kaaluklasse. Aga see on korraldaja ülesanne, mitte sportlaste mure.
Võtsin sellegi poolest Soome lahtiste kaaluklasside teema üles peale viimast võistlust. Kirjutasin sellest Soome naisjitsikate foorumis, kus see idee - suuremast kaaluklassist- sai väga palju toetust. Kirjutasid tüdrukud, kes teatasid, et nad ei julgenud võistlema minna, sest on üle 66,5, aga teavad, et samas kaalus on ka 100-kilosed ning nad kardavad viga saada. Kirjutasid tüdrukud, kes on suuremas kaalus ja tunnevad, et neid ei oodata võistlustele.
Naiste siniste vööde 66,5+ bräket oli Soome lahtiste suurim, vähemalt naiste omadest. Meil oli 12 naist. Julgustasin naisi korraldajale kirjutama. Paljud tegidki seda. Loodame üsna pea muutust näha.
Kindlasti teeksid ka Eesti võistluste korraldajad naistele rohkem divisione - kui vaid oleks neid, kellele neid teha. Viimasel ajal on seegi õnn, kui mu kaalus veel 1-2 naist on.
Aga selleks, et midagi muutuks - ka ADCC-s- on ka meil, naisjitsikatel vaja midagi olulist teha: võistelda. Mida suurem hulk võistlejaid, seda kindlam, et korraldaja ka vastavaid võimalusi loob.
See on üks põhjustest, miks ma võistlen. Tõsi, mitte peapõhjus. Aga see on seal põhjuste listis olemas.
Kõige rohkem häirib mind, et sellised kommentaarid pelutavad suured tüdrukud jitsist eemale. Niigi on naisena matil raske (sest on märgatav hulk mehi, kes arvavad, et nende sünniõigus on naist võita), suure ja vormist väljas naisena... noh, šansid, et matile jääd, on märkimisväärselt väiksed.
Mulle meeldib, et Soome naised üheskoos hakkasid seda teemat arutama ja reaalseid tegusid tegema. Sellele energia kulutamine (selle asemel, et üht naisvõistlejat verbaalse sapiga üle valada) on kindlasti tulemuslikum.
Laura
Ja minu jits? See on praegu halvas seisus. Mu kunagi-murdunud-jalg valutab kogu aeg. Ma ei tea, miks. Me trenniteema on seotud tugevalt superkonksudega ja kui neid teha tund aega järjest, siis ma karjatan ainuüksi selle peale, kui keegi mu vasaku jala vastu läheb.
Ma ei saa treenida, mul on kogu aeg valus ja vahel ma lonkan.
Seda on jõhker taluda.
"Thats a woman on top?"
"Not hating, but I mean she needs to step up to compete with the guys at this point."
Need on vaid mõned kommentaarid, mis üliraskekaalusportlase suunas läkitati. Ainult seetõttu, et see naine oli kaalu kõige suurem sportlane.
***
Sel nädalavahetusel toimus taas ADCC (Abu Dhabi Combat Club), mis on (vähemalt suure hulga Brasiilia jiu-jitsu/lukumaaldusega tegelevate sportlaste jaoks) jitsimaailma kõige prestiižsem võistlus. Vaatasin oma Austraalia treeningkaaslaste Ben Hodginsoni, Craig Jonesi, Livia & Lachlan Gilesi matše, samal ajal süda kloppis nagu oleksin ise matile astumas.
Craig saavutas oma kaalus hõbeda, Lachlan vapustas maailma, tulles pronksile - ja seda absoluutkaalus. Rõõmustasin väga temaga - peale selle, et Lachie on vinge sportlane ja treener, on ta ka südamest hea inimene. See on väga oluline.
Peale selle tuli kuldmedalile oma kaalus (naised, 60+ kg) taas kuldmedalile Gabi Garcia.
 |
| Gabi ADCCl. |
Gabi on väga suur naine - ta püüab MMA matšideks võtta kaalu maha 93 kiloni, kuigi see on raske. Viimane kord oli ta kaalumisel üle 12 kilo ülekaalus - ja seda pärast kaaluvõtmist.
ADCC pole naiste jaoks mugav võistlus, sest sinna võetakse sportlasi kordades vähem kui mehi (meeste kaaludesse oodatakse 16 meest, naiste omadesse 8) ja seal on ainult kaks kaaluklassi - üle 60 kilo ja alla 60 kilo. Gabi võitis oma divisionis kuldmedali.
Kurdavad nii need, kes on märgatavalt väiksemad kui 60 kilo (Livia Giles võistleb reeglina 50 kilostega, pruunide vööde maailmameistriks tuli ta kukk-kaalus - koos kimonoga 48,5 kg). Võistluseks valmistudes pidi ta 1) tegelema lihasmassi suurendamisega ja 2) sööma palju Snickersit. Ta võistles tüdrukutega, kes tavaliselt peavad matše tunduvalt kõrgemas kaalus ja võtavad ka selleks kaalu...
Aga veel raskem on suurtel tüdrukutel. On raske olla kaalus, kus on nii 68- kui ka 128-kilosed naised.
Gabi võidu järel tabas teda pasarahe - pange tähele - naisjitsikate gruppides. See kõik oli nende meelest ebaõiglane, Gabi ei oleks tohtinud a) võistelda, b) vähemalt mitte naiste klassis ega c) medali üle uhkust tunda.
Okei. Okei. Nad unustavad ühe tähtsa asja ära. Nimelt.
Gabi läks võistlustele, järgides kõiki korraldaja seatud reegleid.
Ma sooviks, et kõik nad võtaksid oma Gabi poole suunatud näpud ja vehiksid nendega võistluse korraldaja poole. Võistleja asi pole reegleid teha, vaid neid järgida.
Sama asi on tegelikult minu võistlustega. Finnish openil oli maksimaalne kaal 66,5+. No kuulge.
Kaaluerinevus erinevate naiste seas oli mitukümmend kilo. Polnud just Gabi Garcia stsenaarium, aga siiski...
Põhimõtteliselt saatsid kõik need vaenajad suurte naisvõistlejate poole signaali, et neil pole võistlustele asja. Mis on lihtsalt nõme.
Me armastame kõik seda Taaveti ja Koljati muinasjuttu - ka jitsimaailmas. Kuidas väike tüüp annab ilgelt suurele tüübile peksa. Jitsimaailma Koljatite abil tõestatakse, et jits töötab, või siis võidab Koljat "sest ta on raske".
Pole kõige toredam olla selles stsenaariumis see Koljat, kelle muredele lisandub pidev süütunne, et sina ei peaks mitte siin matil olema, sest sa oled liiga suur.
Ja see ei ole okei.
Olen olnud mõlemal poolel - võistelnud endast märgatavalt suurema tüdrukuga ja siis sellisega, kes on veel tillum, kui meie Liisi - selliste asjade jaoks on aeg ja koht ja me kutsume seda kohta nimega "avatud kaal".
Veel rohkem panevad imestama kommentaarid naissportlase välimuse suunas, sest viimati, kui ma kontrollisin, pole tegu miss Ameerika valmisega.
Sportlase mure peaks olema üks: teha kehtestatud reeglistiku piireis oma parim sooritus.
***
Mida teha saaks? Lisada kaaluklasse. Aga see on korraldaja ülesanne, mitte sportlaste mure.
Võtsin sellegi poolest Soome lahtiste kaaluklasside teema üles peale viimast võistlust. Kirjutasin sellest Soome naisjitsikate foorumis, kus see idee - suuremast kaaluklassist- sai väga palju toetust. Kirjutasid tüdrukud, kes teatasid, et nad ei julgenud võistlema minna, sest on üle 66,5, aga teavad, et samas kaalus on ka 100-kilosed ning nad kardavad viga saada. Kirjutasid tüdrukud, kes on suuremas kaalus ja tunnevad, et neid ei oodata võistlustele.
Naiste siniste vööde 66,5+ bräket oli Soome lahtiste suurim, vähemalt naiste omadest. Meil oli 12 naist. Julgustasin naisi korraldajale kirjutama. Paljud tegidki seda. Loodame üsna pea muutust näha.
Kindlasti teeksid ka Eesti võistluste korraldajad naistele rohkem divisione - kui vaid oleks neid, kellele neid teha. Viimasel ajal on seegi õnn, kui mu kaalus veel 1-2 naist on.
Aga selleks, et midagi muutuks - ka ADCC-s- on ka meil, naisjitsikatel vaja midagi olulist teha: võistelda. Mida suurem hulk võistlejaid, seda kindlam, et korraldaja ka vastavaid võimalusi loob.
See on üks põhjustest, miks ma võistlen. Tõsi, mitte peapõhjus. Aga see on seal põhjuste listis olemas.
Kõige rohkem häirib mind, et sellised kommentaarid pelutavad suured tüdrukud jitsist eemale. Niigi on naisena matil raske (sest on märgatav hulk mehi, kes arvavad, et nende sünniõigus on naist võita), suure ja vormist väljas naisena... noh, šansid, et matile jääd, on märkimisväärselt väiksed.
Mulle meeldib, et Soome naised üheskoos hakkasid seda teemat arutama ja reaalseid tegusid tegema. Sellele energia kulutamine (selle asemel, et üht naisvõistlejat verbaalse sapiga üle valada) on kindlasti tulemuslikum.
Laura
Ja minu jits? See on praegu halvas seisus. Mu kunagi-murdunud-jalg valutab kogu aeg. Ma ei tea, miks. Me trenniteema on seotud tugevalt superkonksudega ja kui neid teha tund aega järjest, siis ma karjatan ainuüksi selle peale, kui keegi mu vasaku jala vastu läheb.
Ma ei saa treenida, mul on kogu aeg valus ja vahel ma lonkan.
Seda on jõhker taluda.
Kommentaarid
Postita kommentaar