#see, mis mulle Brasiilia jiu-jitsus ei meeldi (ja sellest, kuidas läks Soomes)
Olin Soomes avatud matil, rullisin sealsete jitsitaridega. Mulle meeldivad Soome neiud, nendega võistlemine on alati raske ja rullid on huvitavad. Tegelikult on mu kõige raskemad võistlused just Soomes ja just seetõttu tahan igal võimalusel seal treenida.
"Me ei tohi küsida," ütles üks mu lemmikjitsikatest, "mis täpselt järgmisest tasemest puudu on. See on meie klubis keelatud."
See tuli meelde, kui avastasin ühes naisjitsikate foorumitest arutelu. Üks naine algatas selle - ta kirjutas, et tal pole aimugi, mis on ta tase, sest ta teeb ainult no-gid. Ja kui ma vastasin, et küsi treenerilt, sain vastuseks, et jiu-jitsu reegel number üks on - ära iial küsi oma taseme kohta.
Ma omakorda tahtsin teada, et mida kuradit.
Nii juhtub, kui käia ringi sellise särava ideega, et igal pool on umbes samamoodi, nagu meil. Selle reegli number üks põhjendused olid sellised et - see on BJJ poliitika, ja pealegi on tüütu, kui kõik küsima tuleksid.
Mille kohta on mul öelda vaid, et - treener, kes keeldub vastamast oma treenijate küsimusele, sest on ikka ilgelt tüütu seda teha, peaks ametit vahetama. Kuuldavasti on teenindussektoris päris suur tööjõupuudus.
Jitsikad maksavad klubidele kuumaksu. Nad maksavad seminaride, varustuse, laagrite, võistluste eest. Nad investeerivad alasse aega ja raha. Treener teenib nii elatist - enamasti. Kui ta keeldub vastamast küsimustele, ei tee ta oma tööd.
Hea treener innustab oma õpilasi küsimusi küsima. Uudishimu on hea. See viib edasi.
Teine vastus - traditsioonid. Aga traditsioon traditsiooni pärast... miks?
Aeg-ajalt maksab, usun ma, ka traditsioonid üle vaadata. Antud juhul on tegu päris lolli traditsiooniga, mis pigem süvendab ala müstifitseerimist.
Ma kordaks seda veel ja veel: must vöö näitab (reeglina), et selle kandja on jõudnud jitsis eksperttasemele. See ei tee teda eksperdiks muudes asjades. Black belts can be douchebags, too.
Jiu-jitsus on paraku kenake hulk inimesi, kes pooldavad igasuguidiootseid traditsioone, nagu vööpeksu kadalipp (kui keegi on uue vöö saanud, pekstakse teda kõigi poolt kadalipus vööga), "ära küsi iial oma treenerilt, mis mul uuest tasemest puudu on" suhtumine, treeneri pimesi usaldamine. Neid on nii pagana vaevaline välja juurida ja jääbki vaid loota, et inimesed hääletavad jalgadega ja liituvad selliste klubidega, kus pole tobedat hierarhiakultust, vööpeksu ja küsimustekeeldu.
Rumalate traditsioonide järgimine on igaühe enda valik. Mis mind aga vihaseks ajab - 10 punkti skaalal umbes 15 palli - on treenerid ja mustad vööd ja reajitsikad ka, kes oma positsiooni ära kasutavad ja (nais)jitsikaid ahistavad. Praeguseks on teada hulgaliselt väga kuulsaid jitsikaid, kes on seda teinud.
Selliste tüüpide vastu... Ma loodan, et nad lõpetavad kuskil, kus kasvab pipar.
Üllatada suudavad ka need, kellest ma väga palju pidanud olen. Mõni aeg tagasi kuulsin ühest kuulsast jitsitreenerist, kes ühes mu kunagises klubis seminari andis ja naisi käperdas ja siis oma raha eest oma koju tahtis lennutada...
Kohad, kus valitseb treenerikultus ja musta vöö müstifitseerimine, on just seetõttu mu jaoks alati kahtlased.
Ma olen küsinud, mis minul järgmisest tasemest puudu on. Ma olen saanud ka vastuse. Väga hea vastuse. Sellisele küsimusele vastuse andmine ei ole mitte hea treeneri tunnus, see normaalse treeneri tunnus.
***
Soome lahtistele läksin palju parema tervisega. Ehkki keha pole endiselt täielikult tervenenud ja nõrkus on ikka teemaks, tundsin ma end hästi.
Oma esimese matši üle olen iseäranis rahul. Tegin seal asju, mida olen nutmiseni harjutanud (see pole suusoojaks öeldud, ma päriselt pisardasin üksvahe, sest see ei tulnud välja). Ja siis - tuli. Need on need hetked, mida jitsis armastan kõige enam. Need, mil sa näed vaeva - jõhkralt vaeva - ja saad tulemuse.
Oli ka asju, mis ilmselgelt vajavad parandamist. Poolfinaalmatšis sain vastiku seljavigastuse. Poodiumil sai seesama vastane uhke sinivöö.
Aga teate, ma võitsin. Mu nurgas oli hiiglaslik rahvusvaheline fännklubi, kes kõik karjusid mu poolt. Küllap olen midagi elus väga õigesti teinud, sest sellist fännklubi polnud mitte kellegil.
Kahe pronksi üle olen hiiglama uhke. Mul pole võistlustel kunagi nii suuri bräketeid olnud - ja ma sain pronksid. 11 inimeselisest bräketist on medalile ikka uhkem tulla, kui neljasest (mis oli täpselt see, mis Nordicul juhtus).
Tõrvatilgana meepotis suutsin hankida endale alaseljavigastuse. Korraks ehmatasin ära - valu oli hetkeks päris tugev - aga õnneks pole vigastus nii hull, kui kartsin. Natuke aega tuleb valuvaigisteid tarbida ja trennist hoiduda, aga ega see saalist minema peleta, praegugi istun mati kõrval ja jälgin trenni.
Mõnus on olla. Medaleid vaatan suure uhkusega. See võib olla ju tükk metalli, aga kurat, te ei tea, kui palju ma südant nende väljateenimisse olen pannud...
Laura
"Me ei tohi küsida," ütles üks mu lemmikjitsikatest, "mis täpselt järgmisest tasemest puudu on. See on meie klubis keelatud."
See tuli meelde, kui avastasin ühes naisjitsikate foorumitest arutelu. Üks naine algatas selle - ta kirjutas, et tal pole aimugi, mis on ta tase, sest ta teeb ainult no-gid. Ja kui ma vastasin, et küsi treenerilt, sain vastuseks, et jiu-jitsu reegel number üks on - ära iial küsi oma taseme kohta.
Ma omakorda tahtsin teada, et mida kuradit.
Nii juhtub, kui käia ringi sellise särava ideega, et igal pool on umbes samamoodi, nagu meil. Selle reegli number üks põhjendused olid sellised et - see on BJJ poliitika, ja pealegi on tüütu, kui kõik küsima tuleksid.
 |
| See pilt on hoopis Nordicult. Autor on Soome must vöö Hanna. |
Mille kohta on mul öelda vaid, et - treener, kes keeldub vastamast oma treenijate küsimusele, sest on ikka ilgelt tüütu seda teha, peaks ametit vahetama. Kuuldavasti on teenindussektoris päris suur tööjõupuudus.
Jitsikad maksavad klubidele kuumaksu. Nad maksavad seminaride, varustuse, laagrite, võistluste eest. Nad investeerivad alasse aega ja raha. Treener teenib nii elatist - enamasti. Kui ta keeldub vastamast küsimustele, ei tee ta oma tööd.
Hea treener innustab oma õpilasi küsimusi küsima. Uudishimu on hea. See viib edasi.
Teine vastus - traditsioonid. Aga traditsioon traditsiooni pärast... miks?
Aeg-ajalt maksab, usun ma, ka traditsioonid üle vaadata. Antud juhul on tegu päris lolli traditsiooniga, mis pigem süvendab ala müstifitseerimist.
Ma kordaks seda veel ja veel: must vöö näitab (reeglina), et selle kandja on jõudnud jitsis eksperttasemele. See ei tee teda eksperdiks muudes asjades. Black belts can be douchebags, too.
Jiu-jitsus on paraku kenake hulk inimesi, kes pooldavad igasugu
Rumalate traditsioonide järgimine on igaühe enda valik. Mis mind aga vihaseks ajab - 10 punkti skaalal umbes 15 palli - on treenerid ja mustad vööd ja reajitsikad ka, kes oma positsiooni ära kasutavad ja (nais)jitsikaid ahistavad. Praeguseks on teada hulgaliselt väga kuulsaid jitsikaid, kes on seda teinud.
Selliste tüüpide vastu... Ma loodan, et nad lõpetavad kuskil, kus kasvab pipar.
Üllatada suudavad ka need, kellest ma väga palju pidanud olen. Mõni aeg tagasi kuulsin ühest kuulsast jitsitreenerist, kes ühes mu kunagises klubis seminari andis ja naisi käperdas ja siis oma raha eest oma koju tahtis lennutada...
Kohad, kus valitseb treenerikultus ja musta vöö müstifitseerimine, on just seetõttu mu jaoks alati kahtlased.
Ma olen küsinud, mis minul järgmisest tasemest puudu on. Ma olen saanud ka vastuse. Väga hea vastuse. Sellisele küsimusele vastuse andmine ei ole mitte hea treeneri tunnus, see normaalse treeneri tunnus.
***
Soome lahtistele läksin palju parema tervisega. Ehkki keha pole endiselt täielikult tervenenud ja nõrkus on ikka teemaks, tundsin ma end hästi.
Oma esimese matši üle olen iseäranis rahul. Tegin seal asju, mida olen nutmiseni harjutanud (see pole suusoojaks öeldud, ma päriselt pisardasin üksvahe, sest see ei tulnud välja). Ja siis - tuli. Need on need hetked, mida jitsis armastan kõige enam. Need, mil sa näed vaeva - jõhkralt vaeva - ja saad tulemuse.
Oli ka asju, mis ilmselgelt vajavad parandamist. Poolfinaalmatšis sain vastiku seljavigastuse. Poodiumil sai seesama vastane uhke sinivöö.
Aga teate, ma võitsin. Mu nurgas oli hiiglaslik rahvusvaheline fännklubi, kes kõik karjusid mu poolt. Küllap olen midagi elus väga õigesti teinud, sest sellist fännklubi polnud mitte kellegil.
Kahe pronksi üle olen hiiglama uhke. Mul pole võistlustel kunagi nii suuri bräketeid olnud - ja ma sain pronksid. 11 inimeselisest bräketist on medalile ikka uhkem tulla, kui neljasest (mis oli täpselt see, mis Nordicul juhtus).
Tõrvatilgana meepotis suutsin hankida endale alaseljavigastuse. Korraks ehmatasin ära - valu oli hetkeks päris tugev - aga õnneks pole vigastus nii hull, kui kartsin. Natuke aega tuleb valuvaigisteid tarbida ja trennist hoiduda, aga ega see saalist minema peleta, praegugi istun mati kõrval ja jälgin trenni.
Mõnus on olla. Medaleid vaatan suure uhkusega. See võib olla ju tükk metalli, aga kurat, te ei tea, kui palju ma südant nende väljateenimisse olen pannud...
Laura
Kommentaarid
Postita kommentaar