#Intervjuu 3D Treeningu peatreeneri Priit Mihkelsoniga (feat Ronald Stimmer). Kõik triibutamisest, vigadest ja väärarusaamadest
Priit, meil on sulle hulga küsimusi. Ja ma teeks sinuga intervjuu, avaldaks oma blogis, ütlesin ühel õhtul oma peatreener Priidule.
"Mul pole aega.", "Ei viitsi.", "Ei." polnud (seekord) ükski variant, mis vastuseks sain, selle asemel: Jah, millal?
Küsisin, sest meil ("meie" all pean silmas hulka valgeid vöid) on palju küsimusi, mida tahaks teada. Aga ei julge eriti.
Tähendab, nemad ei julge. Ma näiteks olen nahhaalne ajakirjanik, kes ei karda. Ka mitte Priitu, kes viimati maadlustrennis õpetades ütles midagi sellist, et "...selg sirge, pea sütta, JAA, LAURA, MA TEAN KÜLL...".
Ma isegi ei jõudnud silmi pööritama hakata selle "sütta" peale.
***
Küsimused koostasin maasvõitluse naiste abiga. Mitte üldse kummalisel kombel oli kõige enam küsimusi triibutamise kohta.
"See on nii subjektiivne," kaebas Ron, kes samas ruumis viibis.
Jaaa, subjektiivsus on selle osa põhiline omadussõna, noogutasin mõtteis kaasa. Aga algame. Vastab 3D Treeningu big boss (aka peatreener) Priit Mihkelson, vajadusel lisab mõtteid treener Ronald Stimmer.
Kas sul ja Ronil on mingid standardid, mille järgi jitsikaid triibutate? Mida näiteks kahe-triibu-valgevöö peaks teadma?
Priit: See on võrreldes varasemaga muutunud.
Praegu ootame tavaliselt paar kuud või rohkem, et jiu-jitsu algkursuse läbinule esimene triip anda. Selleks ajaks näeme, et inimene on järjekindel, ta käib trennis, ta saab aru, on rahulik. See ongi esimese triibu andmise koht, sest võrreldes sellega, mida ta oskas või ei osanud varasemalt - tohutu vahe.
Me tahame, et ta oleks rahulik, järjepidev ja et ta teeks trennis neid asju, mida talle on õpetatud. Ta peab tegema ka neid asju, mida algkursusel õppis, abiks algkursuse õppevideod.
Ronald: Vaatame ka seda, et ta ei vigastaks teisi.
Priit: Jitsi mõttes ei saagi algaja midagi teada. Ilmselt ei saa algaja ka eriti millestkist aru.
Esimene triip on suur asi. Võrreldes sellega, mida ta varem oskas, on oskustepagas suur. Jitsi mõttes tähendab see vähem, püsivuse mõttes päris palju. Selleks ajaks on ta trennis käinud vähemalt viis kuud, see on väga kõva asi. Küsimus on ka selles, kuivõrd ta puudus - see tuleb välja, ka treenerid peavad sel silma peal.
Loomulikult on oluline ka kimono, ilma selleta triipu ei saa. Kimonoga võiks trenni tegema hakata algkursuse lõpus või baaskursuse alguses.
Vöö on motivatsioonivahend. Aja jooksul oleme Ronaldiga aru saanud, millal anda triipe. Teine triip tuleb anda siis, kui jitsikas oskab rullida, saab aru, hakkab õppima. Temaga on juba mõnus rullida, ta kuulab rohkem, saab sparri kontekstist aru. Ta on näinud, mis on kinnine kaitse, poolkaitse, back. Enamik, keda me Roni gruppi saadame (Ronald Stimmeri juhitud põhigrupiga on luba liituda alates kahe triibuga valget vööd kandvatel jitsikatel - L.M.), on maha rahunenud, ei rabele.
Armin Pajula baaskursus on hea filter: see sõelub välja need, kes päriselt tahavad jitsi teha. Kui nad hakkavad sellest kõigest aru saama, saadame Ronald Stimmeri põhigruppi. Ronaldi grupis on tase, suhtumine, õppimisvõime ja eeldus õppimiseks teine.
Ja edasi? Kolmas ja neljas triip?
Priit: Neljas on praktiliselt blue belt, natuke "kiusame" veel. Nelja triibuga valge vöö on naljaga pooleks öelduna mitteametlik sinine.
Kolmanda ja neljanda vahel on samas selge vahe. Kolmandaks triibuks on asend paigas, selg sirge, ta mängib avatud kaitset, turtlit, x- ja slash guardi. Ta oskab backist põgeneda. Ta hakkab tehnikaid konteksti panema. Enne seda rabeletakse ringi, kuid nüüd tekib plaan: mida teha avatud kaitses, kuidas põgenemine käib, mida teha moundis.
Neljandaks triibuks jitsikas teab meie asju: tal on elementaarsed asendid selged. Mõni koht on ehk segane, kõike pole jõudnud välja mõelda.
Neid, kes on hiljaaegu saanud sinise vöö, on lihtne õpetada. Ehk isegi ootame liiga kaua, mõnele võiks sinise vöö kiiremini anda.
Meil hakkab välja kujunema "madalam" sinine vöö. Sest ikka tahad, et sinu esimesed sinised vööd oleksid kõige vingemad sinised vööd. Nüüd, mil neid on palju, näeme, mis seal toimub.
Kui rangeks sa 3D Treeningut ses osas pead?
Priit: Tegelikult päris rangeks. Me tahame tehnilist oskust. Kui sa ei oska turtlit, grillkana, siis sa ei saa jitsis edasi minna. Pead olema tehniliselt mingil tasemel. Sa ei saa olla sinine vöö ja mitte teada grillkana.
Mulle meeldis ühes raamatus üks koht: sa võid mängida 20 aastat kitarri nelja akordi abil ja kõik maailma laulud ära mängida - aga sa ei oska kitarri mängida.
Kui sa guardi ei mängi, lähed käpuli, jõuad kuidagi peale ja kuidagi võidad... siis see ei ole jiu-jitsu. Me ei lase sellist eraldi stiili tekkida, et väldid midagi. Me tahame, et baas oleks -nii vastik kui see ka ei ole - korralik. Tavaliselt saadakse midagi selgeks ja siis selles üha paremaks, neile meeldib see mingi asend ja seal on neil turvaline olla. Me tirime ta jällegi keskele, et: õpi kõik ära. Ebamugavus on suur.
Tahame baasi suureks ajada, et inimene saaks võimalikult laialt end väljendada.
Ma tean, et üle saaliläve astumine on kõige raskem samm. Seejärel üks asi saab selgeks, jälle tuleb teha ebamugav samm. Siis jälle edasi ebamugav samm. Pidevalt tirin neid edasi, sest tahetakse jääda mugavusse.
Olemegi ranged, mõnel on kõik muud asjad paigas, aga grillkana ei ole. Tee siis see ka! Lõpus on ka hall ala.
Kui oled Eduardo Telles, guardi pole aga käpuli olles võidad kõik ära, siis... võib-olla tõesti. Aga parem oleks, kui baas oleks siiski võimalikult lai, see pole valge vöö asi valida, et mulle meeldib ainult see. Surume kooliprogrammi peale ja tema aretab edasi, see on kahepoolne tee.
Sinine vöö hakkab sama rada kõndima: ikka see turtel, grillkana, back, põgenemised. Kuna rünnakud ja ajastus on teised, hakkab pihta sama redeli ronimine. Nad tegelevad samade asjadega, lihtsalt algajatel on vigu rohkem. See ronimine ei lõppe kunagi, ka musta vöö staadiumis mitte: ikka tuleb mingi tüüp ja lihtsalt kägistab su ära. Loomulikult on tehnikate kumulatiivne omandamine erinev, sulle jääb rohkem meelde kui algajatele. Algajatele ei jää 20 põgenemismeetodit meelde. Selleks on vaja 3-4 aastat rullida, katsetada, feilida. Tekib kontekst, lisad asju.
Valgete vöödega tegelevad treenerid Ronald ja Armin rohkem, neil hakkab välja kujunema triipude tase. See on näha, kui keegi on jõudnud teise triibuni, nad liiguvad teisiti ja saavad aru. Kuid paljud tulevad baaskursuselt ja jäävadki nelja akordi tegema. Lõpuks ei saa olla nii, et mängid nelja akordi. Me sunnime tegema rohkemat, mängima terve kitarrikaela peal. Sa pead hakkama jitsi tegema.
See ei ole nii, et käin trennis ja saan selle eest triibu kätte - või kui, siis ainult esimese. Mõned lihtsalt käivad trennis. Sa võid käia ka kümme aastat, aga kui sa ei muutu, oled endiselt edasi valge vöö.
Baaskursusel ka: see võtab aega, enne kui nad hakkavad tegema, mida Armin õpetab. Nad hakkavad oma asju tegema. Mina ütlen alati kõigile: andke see vastutus ära treenerile. Võta ja tee, isegi kui saad tappa, sul on ülesanne. Saad selgeks, annan uue ülesande. Kuid inimesed jonnivad, tahavad võita.
Nad ei saa aru, mida nad teevad, rullivad eesmärgipäratult. Kui rullid eesmärgipäraselt, näiteks isolatsioonisparringu reeglite järgi -treener ütles, et pean täna rohkem mängima avatud kaitset- siis teedki seda. Ja muu ei loe! Anname õlekõrre, millest kinni haarata selles kaoses, kuradi tornaados. Haarad kinni ja saad järgmise õlekõrre. Lõpuks ronid sealt välja.
Mina annaks hästi palju vastutust treenerile. Sa ei kujuta ette, kui vähe seda tehakse! Ikka pannakse omadega karuperse... Keegi ei taha seda teha, sest see on tüütu ja igav, aga kõige kiirem tee. Kõik tahavad minna ringiga ja siis jõuavad samasse kohta tagasi. Tahetakse teha lõbusaid asju, aga kui sa vaatad kõrgel tasemel jitsimatše, siis sa ei näe midagi erilist: näed ikka neid samu tavalisi avatud kaitse asju.
Veelkord: mina annaks vastutuse treenerile. Kui Armin teeb neli trenni moundist põgenemist ja sa oled musterõpilane, siis need neli trenni sa teed keskmiselt rohkem ka sparris moundist põgenemist, sa ei väldi seda, üritad võtta sellest maksimumi, teed avatud matil lisaks ja lepidki sellega, et pärast seda tuleb teine teema. See, et sa teed baaskursuse tsükli läbi ja hakkad siis uuesti sama õppima, teeb seda paremaks. Kontekst on vaja kätte saada.
Tehnikad lähevad meelest, kui sa neid ei rakenda. Baaskursusel peaksidki tegema tehnikaid, mida treener õpetab! Natuke oma asju muidugi ka.
Ma saan algajatest aru, olen samasugune. Õpin kitarri, ikka mõtlen, et tahaks süsteemi lüpsta, et olen ise targem. Kuid sul puudub terve pilt. Pead tegema, mis kästakse, rullima endast parematega, küsima, kellega üldse rullida, võtma tagasisidet kuulda.
See on raske, sest trenni tehakse pärast tööd. See pole mingi suvahobi, et tulen siia meelt lahutama. Ei, sa tuled õppima. Poolteist tundi pannakse niimoodi ajudesse! Pärast rasket tööpäeva!
Eratunde võiks võtta umbes korra kvartalis. Inimesed ei kujuta ette ka, kui palju see aitab.
Kui sobiv on treeneri käest küsida, et mis mul sellest järgmisest triibust täpsemalt puudu on?
Priit: Ikka võib küsida. Vastus on tihti see, mida tegelikult ei taheta kuulda.
Näiteks sinu puhul... kui sa küsid, mis sul puudu on, siis: avatud kaitse. Siin ei ole mingit küsimustki! Turtel ka aktiivsemaks. Peal oled kõige agressiivsem.
See, mida sa pead tegema, et heaks saada, pole kunagi mugav. See on elus ka niimoodi: see, mis teeb sind kõige kiiremini kõige paremaks, on kõige raskem. Aga see mägi, mida sa seda tehes ületad, õpetab kõrvalt väga palju asju. Pead õppima, keskenduma, drillima.
Ei ole olulne, kas see mäe ületamine juhtub täna või homme või aasta pärast, mul ükskõik. Niikuinii pead sellest üle saama. Lõpuks pead endas leidma rahu, et pean selle ära tegema.
White beltide puhul on ka see asi, et neil on väga palju asju teha. Ütlen alati, et pead trennis käima. Käi kohal! See on kõige tobedam vastus, aga ka kõige ausam. Ole matil, rulli. Püüa olla kohal, püüa mitte kogu aeg võita.
Võitmine segab samuti, võit ja kaotus. Keegi ei taha kaotada, keegi ei saa aru, et õppimine käib tohutult läbi kaotamise. Kuidas sa kaotad? Rahulikult või läbi paanika?
Ütlen algajale, et alati, kui rullid minuga, sa kaotad. Sul pole lootust ka. Sa pead aru saama, et see ongi realistlik ja see juhtus mitte seetõttu, mida mina tegin sulle, vaid mida sa ise tegid endale. Kõige hullem vastane seal oled sa ise. Sina jätsid käe lohakile, mina võtsin selle ära. Ma näitan sulle su vigu.
Sina tegid vea, vastane markeerib. Sa ei saa kunagi olla pahane vastase peale, nemad näitavad puudused ette. Ja sina - tee korda!
Sageli ollakse solvunud ja pahased, et miks sa tänitad. See on hullult raske tee, aga kui kuulad, siis kõige kiirem.
Ma usun, et sa oled iseenda kõige suurem vastane. Sa ise jätad käe laokile. Pole nii, et kuradi ahv, võttis mult käe ja pani käeluku peale... Ei! Ise andsid!
Ron ütleb ka algajatele esimese asjana: rahune maha.
Kindlasti on olulised ka nullpunktid. Sa pead oskama olla saidis, turtlis, sul on seal mäng. Sa tuled avatud matile ja isoleerid. Lihtsad asjad. Kui sa korralikult trennis käid, jõuad sinna, aga alati on see alguse imelik aeg, mille jooksul tekib mingi üldpilt. Siis on lihtsam õpetada, nad on igal pool olnud. Siis saab rääkida, et ära sinna mine, ära sinna mine, tee see korda. See algus tuleb ära teha. Lihtsalt kohal käia, oma treenerit uskuda. Uskuda ka seda, et me tegeleme selle programmga, kui näeme, et midagi ei tööta, siis täiendame. See on päris raske. Tahame ju isegi, et inimesed võimalikult kiirelt võimalikult heaks saaksid. Aga see võtab aega ja kõik tahavad kohe...
Raske on saada heaks, kui sa kohal ei käi. Kõik, kes käivad, saavad lõpuks aru. Samas on see ka hea, et klubis on sotsiaalne pool, inimestele meeldib. See aitab selle alguse raske aja üle elada. Sa oled ümbritsetud omasugustega. Seetõttu on baaskursus väga äge. Seal ongi rahvas, kes mitte midagi aru ei saa. Keegi ei tunne, et ta on kehvem. Mulle meeldib see grupp, nad kogu aeg sagivad seal ringi.
Ron: Äge harrastajate grupp on!
Priit: Aga mulle meeldib, et keegi neist ei eristu. Siis me anname neile triibud ja võtame sealt grupist ära.
Kunagi läksid algkursuslased kohe Ronaldi ruppi. Ta oli nagu kristall seal grupis, kes säras, algaja, kes ei saanud midagi aru. See hüpe oli väga raske. Sa tundsid end sealt vastikult. Aga kui sul on 20 teist omasugust, kes millestki aru ei saa, siis on seal grupis lihtsam olla. Kui sa saad aru, et keegi ei saa midagi aru või -kui spordipsühholoogiast rääkida- kui kõik saavad aru, et kõik kardavad, kõik võistlejad!- siis on kõigil lihtsam. Muidu mõeldakse, et mina ainukesena...
Liisi (Liisi Vaht - L. M.) kardab ka kogu aeg. Ta on lihtsalt nii palju võistelnud, et ta on õppinud sellega elama.
Seepärast meeldib ka, et seal grupis on tore olla, et nad elavad selle kaost täis aja üle. Siis nad hakkavad aru saama ja jäävad siia mingi muu asja pärast, jitsi pärast.
Inimesed ikka tahavad tunnustust. Et oh, näe, ma saan ka kunagi triibu. Kui tunnustust poleks, siis klubi oleks tühi. Hästi, tühjem.
Triibu andmine on kellegile hetk, sa paned trennis kellegi rivi ette ja ütled ta nime, tunnustad teda, et ta teeb hästi. See mõjub. Võtad triiburulli välja, kõigil hakkab süda peksma, keegi ütleb, et sa oled seda väärt... Niikuinii oled seda väärt, aga inimene ise ei saa sellest alati aru.
Seda on naljakas sõnadesse panna, kui palju näiteks half guardi pead oskama, et teist triipu saada. Pigem on oluline, et sa hakkaksid kontekstist aru saama, midagi tuleb välja. Saame Ronaldiga sellest aru, sa kohe näed, kes teist triipu väärt on. Liigutusvilumus on teine.
Kas te erinevate füüsiliste võimetega inimesi hindate ka teistmoodi? Ehk siis... viiekümneaastane naine versus kahekümne-aastane noor täkk mees? On seal erinevusi?
Priit: Kindlasti on. Aga see on jälle midagi, mis teeb selle vöö-asja keeruliseks: kahekümneaastane blue belt, viiekümneaastane blue belt.
Ronald: Kunagi me seda väga erinevalt ei hinnanud, nüüd oleme rohkem vaadanud.
Priit: Aga sa ei saa mitte osata jitsi.
Ronald: seal oleneb tehnilisus.
Priit: Kindlasti sport paneb mingid piirid. Kui sa üldse ei suuda liigutada, siis sa pead hakkama liikuma! Sa pead mingist mäest üle saama, jõusaali appi võtma. Kõik see, mis sul on puudu, tegemata, unarusse jäetud - sa pead selle ära tegema. See mulle meeldib. See pole nii, et igaüks saab selle. Sa pead ikka vastama mingitele kriteeriumitele. Kõik ei saa medalit. Ma olen selle vastu, et kõik saavad medali! Sa pead ikkagi mingist lävest üle minema.
On mingisugused tingimused. Kui keegi on ülekaalus, pole ammu liikunud, siis sa jõuadki sinna hiljem. Sa pead hakkama uuesti oma keha eest hoolitsema. Ja see on okei. Kokkuvõttes see inimene tänab seda kümmet aastat klubis veedetud aega.
Tagajärjena läheb tervis paremaks, elu paremaks. Sa leidsid õlekõrre, mis sellest tornaadost välja toob, mis viib su sihile. Hakatakse toitumist jälgima, jits tuleb paremini välja, lihtsam on keha liigutada, meel on rõõmsam, siis tuleb see blue belt ka.
Ma arvan, et see on äge.
Aga see ei välista ju seda, et ülekaalus inimesed jõuaksid edasi?
Priit: Ma ei arva, et see on võimatu, aga ma arvan, et nad peavad alluma mingile kriteeriumile. Meil on aktiivne sport. Sport ei mugandu sinule. Mina olen vana kool. Mina ei ole selline, et kõik saavad medali. Nutad ja teed ja kõik. Küsimus ongi, kui tähtsaks sa seda pead.
Kas sa võistlevaid jitsikaid hindad erinevalt?
Priit: Võistlemine teeb asja keerulisemaks. Võistlemisega tuleb mõnikord anda vöid varem.
Varem? Ma arvasin, et hiljem...
Priit: Mõlemat juhtub. Kui inimene võidab, paneb ta sisse oma atribuudid ja tehnika ka. Nad kompenseerivad sellega rämedalt tehnikaid. Siis on imelik hoida neid mingis tasemes. Ta suudab tõsta tempot ja anda kolki endast kõrgematele tüüpidele, kes pole harjunud agressiivsusega.
Võistlemine on sparring. Me ei tee seda trennis nii intensiivselt, sest see lõhub. Aga kui keegi võistleb ja annab kolki, siis on see hall ala, võiks ju nagu triibu või vöö anda... Et ta saaks pädevatega trenni teha, siis jõuda järgi inimestele, kes talle kolki annavad. Agressiivsetele tüüpidele tuleb panna head vastased vastu. Nad panevad hästi kiiresti edasi, lõpuks on lagi käes.
Mõned ei usu tehnikasse, sõidavad mingist tasemest üle jõuga. Mõnikord on nii, et ongi vaja minusuguseid, kes näitavad neile koha kätte.
Liisiga on sama asi... Tegelikult on tal päris palju asju puudu. Aga ta pakib ju kokku tüdrukuid, mida sa teed temaga? Sa võid ridade vahelt lugeda, millest ma räägin.
Tipp vahetub kogu aeg, kes võidab keda. Kas ta peab nüüd uuele ringile minema? Ta MMile nüüd ei läinud, tegelikult võistluste mõttes võiks edasi minna. Mis ta enam siin teeb.
Huvitav on ka see, et tüdrukute division on õhem. Äkki on neid seal bräketis viis tükki? Meestel on 16. Aga see on naiste tase.
Ma mäletan, et kui üks meie neiudest -Hedwig- sai teise triibu, siis mitu meest vaatasid teda kurja pilguga. Need, kes talle sparringus peksa andsid.
Priit: Meie klubis?
Jah. Kuidas erineb meeste ja naiste hindamine?
Priit: Ilmselgelt mingid tüübid annavad talle peksa. Aga küsimus on, et millega.
See on hall ala, kus me võtame vastutuse. Hedwig käis võistlemas, näitas head vaimu. Kindlasti ei näidanud ta väga laia jitsi, lihtsalt triangeldas inimesi. Kuna ta suutis võistluse kinni panna, ja ta ei tee tehniliselt jitsi ka üldse halvasti, tuli teine triip. Seda vaatasime juba varem, mount jäi silma.
Võistlemine näitab midagi natuke. Mõnikord näkkab ka.
Triibud tekitavad vahel kadedust, et keegi sai, miks mina ei saanud. Küsimus on ka selles, millega sa trennis võidad. Kui sa annad näiteks Hedwigule tehniliselt kolki, siis loomulikult saad teise triibu. Hedwigut oli korraks hea näha, ta pandi luubi alla ja ta tuli esile.
Meil on siin korraga sada white belti, nad ei ole kõik luubi all. Meie tähelepanu jookseb ringi kogu aeg. Kuuleme siit, kuuleme sealt. Kes ise üritab end natuke pushida, see saab ka enne, sest ta on ka rohkem tähelepanu all. Mis on ka normaalne: ta pingutab rohkem.
Kes on vaikne loomake, istub kusagil omaette, ei tõuse esile. Me kindlasti jõuame temani.
Seepärast on ka hea, et treener Armin haldab seda gruppi, ühe-kahe triibuväärilised jäävad kohe silma. Kindlasti jõuame kõigini. Ja mõnel... Palju Simo-Ovel triipe on?
Neli.
Priit: See, et ta sai neljanda triibu... ma rääkisin Ronile pool aastat tagasi juba, et peaks talle neljanda triibu andma!
Ronald: Ta oli haige siin...
Priit: Ron on fänn, tahab kiusata. Mõni saab ka hiljem, ütleme, et tahtsime juba kolm kuud tagasi anda. Teinekord vastatakse, et miks sa siis seda ei teinud? Miks ma kolm kuud kannatasin ja mõtlesin, et ma polegi väärt...?
Inimsed peaksid meid usaldama. Meil on Sten, Liisi, Armin, mina ja Ronald. Keegi ei jää tähelepanuta. Armini grupis tulevad kõik kahe-triibu-väärilised esile, see sõel on päris äge.
Roni grupis hakkavad esile kohe tõusma kolme-nelja triibu tüübid. See on kohe näha, kui nad hakkavad aru saama, liikuma, tegema. Mina ei usu, et keegi jääb kahe silma vahele pooleks aastaks! Kolmeks kuuks võib see juhtuda küll.
Ronald: Minu eeldus on, et inimesed käivad trennis jitsi pärast. Et neile meeldib see. Mitte see, et nad ootavad seda triipu... See on põhipoint. Sulle peab ala meeldima.
Priit: Meil ei olnud tiipe. Mina pole kunagi teinud vöö pärast trenni. Võin seda kätt südamel hoides öelda. Sain blue beldi, Matt Thorton andis Inglismaal mulle juhuslikult lilla vöö... Mulle polnud seda vaja. Tegime seda hoopis muu pärast. Sest ala meeldis.
Ronald: Mina ka ei teinud absoluutselt vöö pärast! Ma ei olnud ka kohe treener, tegin mitu aastat trenni. Mind ei kottinud vööd absoluutselt. Ala meeldis, äge, aretasin oma asju, tahtsin paremaks saada. Vöö oli boonus.
Jaa, aga! See on äge viis, kuidas inimesi motiveerida.
Priit: Mõnes mõttes on triibusüsteem halb.
Ronald: Mind motiveerisid teised asjad.
Priit: Aga Ron pole ka tavainimene. Triibud tekitavad segadust. Aga hullem on, kui neid ei ole.
Ideaalses maailmas -kui inimesed oleksid endaga ausad- poleks vöid ka. Aga alati on vaja mingit präänikut. Me teame seda. Seetõttu töötavad ka videomängud. Aga mõtle, kui poleks triipe ja ühel päeval lihtsalt saaksid bluebeldi! Vahepeal kolm aastat sa ei saa aru, mis sa oled, pole mitte midagi.
Paljudes klubides ju on nii.
Priit: Jah, kas see oleks parem?
Ei usu...
Priit: Näiteks algkursuselt lähed baaskursusele ja siis ütleb treener, et lähed Ronaldi gruppi?
Ronald: See on ka hea tagasiside treenerile. Tegelikult.
Priit: Kui peeneks minna? Ka triipudele saab triipe panna. Mingist hetkest on mõõtmine mõttetu. Aga praegu me saame täpselt aru, oskame täpselt inimesi eristada: kes on kolm triipu ja kes ei ole. See filter on jõhker! Need, kes minu gruppi tulevad, no... Nad on head treeningpartnerid. Viimati tuli vist Indrek Lätt ja Taavi Vesiaid? Nad võetakse kohe omaks, kohe saavad aru, kohe on valmis sparrima.
Nad saavad ka kohe hästi hakkama. Mõtleme isegi, et blue belti natuke alla lasta, sest eeldus oleks see, et kui tulevad minu gruppi, siis saavad kolki. Aga ei ole ju niimoodi...
Tase on ikka päris hea!
Oled sa sellega nõus, et naistel on keerulisem?
Priit: Naistel on keerulisem. Seepärast on ka meil eraldi naiste algkursus.
Võitlemise mõttes on neil kindlasti keerulisem. Nad ei ole harjunud end agressiivselt väljendama. Olen ülikoolis andnud enesekaitsekursusi, kõige suuremad muutused on naistel. Alguses ei jõua nad midagi teha, pärast võtavad kasutusse küünarnukid, taovad põlvedega... Kõik leiavad selle poole endas. Nad pole kunagi enda eest võidelnud. Kui teeme proovikakluse, siis jumala hästi teevad! Nad leiavad endas selle külje üles.
Mul oleks vaja teada, mida naised peavad keeruliseks.
Räägin heameelega. Enne seda küsin, et kas te vaatate edutamise juures veelgi midagi: kui hea treeningpartner ta on, kui hea on suhtumine, kui hästi kuulab trennis, võistleb...
Priit: See käib kõik sinna juurde: kas ta on hea inimene, kas temaga on probleeme, kas tal on huvi, kas ta kuulab, kas jonnib. Inimesed räägivad.
Ma tahan inimest aidata. Aga ma ei saa aidata, kui ta ei küsi abi. See on kõige hullem aitamine.
Üks asi on eratund. Teine - kui inimene küsib viis minutit, et midagi aidata, ma olen valmis. Loomulikult nad vahest ei julge, sest treener, sest black belt. Aga ma olen alati valmis aitama.
Kui vaatad algajaid rullimas, siis mõni ikka moundis sirutab käsi kusagil. Kas Armin õpetas nii? - Ei. - Aga miks sa teed nii? - Ma ei tea, mul läks meelest ära.
Paljud algajad teevad kõike muud, kui seda, mis treener rääkis. See teeb õppimise veel mahukamaks: meie tehnikad pluss su enda leiutised kõik vajavad treenimist. Lihtsam on nii, et pane meie tehnikad tööle ja tee kümme protsenti oma asju: vaata videosid, harjuta. Ma pole selle vastu.
Kindlasti tuleb küsida treenerite käest, et tahan seda teha, mida sa soovitad. Treener ütleb, et sinu tasemes on hea harjutada neid ja neid asju, see tehnika töötab ka kõrgel tasemel.
Rahvale meeldivad trikid. Alati on hea küsida, mida on mõtet harjutada alg- ja baaskursusel, mis ka töötab tipptasemel. See oleks arukas. Algajad tahavad sageli kõike muud teha. Mis on tore, aga tehke seda viis-kümme protsenti ajast.
Ma nüüd tulen neiude suurima probleemi juurde. Arutasime selle üle päris pikalt. Mida soovitad teha jitsinaistel, kes on vastamisi meestega, kellel on liiga suur ego, kes pigem rabelevad jõuga välja kui kaotavad? Kes ei suuda taluda, et kaotavad, eriti naisterahvale?
Priit (natuke abitult): Issand jumal...
Ronald (hästi madala häälega): ühiskonna talasid on vaja muuta! See hakkab kodust pihta juba!
Priit: Jah, see pane kindlasti sisse.
Kui see juhtub, siis võta seda komplimendina. Seal pole muud teha. Flippis ära. See on ju topeltvõit. Võidad ja siis ta on pahane su peale.
Ronald: tüübid flipivad samamoodi ära, kui tüübiga rullivad.
Aga naisega on veel ekstra-hull.
Priit: Kui sa näeksid mingeid algajaid tüüpe, keda Liisi kiusab... Neil on selline hämming. Et mismõttes, mingi Liisi pakib neid kokku. Minu meelest on see siiski heas mõttes topeltvõit. Meil ühiskonnas on mingi arusaam, et mees annab naisele kolki ja vastupidi mitte, aga meil siin see alati ei ole niimoodi. Kui mees ei tee ega oska midagi ja kui naine on hoolsam, siis ta võib võita suuremat meest.
Ütleme, et tuleb Liisi kasvu ja kaalu mees. Murrab Liisi pooleks? Sa pead ikka ilgem lammas olema, kui nii mõtled. Kui ta nii mõtleb, siis on mingi... egoistlik absurdsus.
Paljud ei suuda uskuda, et ala annab sellise eelise. Kui sa ei tea jitsi, siis sa ei saa sellest eelisest aru. Ma arvan, et mehed hakkavad trennis ka aru saama, et ala annab eelise.
Tihti on naised nõrgmad, aga tehnilisemad. Aga äkki võidavadki! Meestel lööb see maailma kokku. Meie ülesanne on seda trennis mitte üle tähtsustada: et kaotad naisele...
Ronald: Kui ma trenni tulin, siis ma rullisin Heliniga (Helin Paaraga - L.M.). Mul sai ka ego ikka räige löögi.
Sai?!?!
Ronald: Jaa. Ma olin jõusaalis käinud, tugev vend. Ma ei teadnud alast midagi. Ta ei subinud mind, aga põgenes ära. Ma ei saanud kuskilt midagi kätte, väsisin nii ära. Olin nädal aega trenni teinud, mõtlesin, et, täitsa p... Sain kiiresti asjadest aru, mõistsin, et mis see ikka on, mis siis, et nii läks.
Priit: Ma arvan, et nad ei saa aru, et see on üldse võimalik. Paljud tulevadki jitsi suhtumisega, et mis seal ikka, väänan vastase ära. Panen käed-jalad külge. Tulnud on ka muude alade tüübid. Ma isegi ei tee midagi ja nad ei saa hakkama. Kui sa sellest eelisest aru ei saa, siis sa oled üleolev. Selle peale ei saa solvuda, mina pigem naerataksin: jess, õnnestus. Seda ei maksaks ka meestele nina peale visata. Nemad on ka segaduses.
Nende maailmapilt muutus, nad saavad tüdrukute käest tappa. Nad peavad aru saama, et nende mehelikkus sellega kannatada ei saa. See on vist võrdeline nende jaoks: saan naise käest tappa, olen järelikult möku.
Kui sa naisena pole kunagi meest võitnud ja siis võidad, siis on see ilmselt äge tunne.
See on väga äge tunne.
Sa murrad ka mingeid stereotüüpe: sa saad hakkama, tehnika mängib rolli! Tuleb aru saada ka meestest, neil on päris suur segadus pärast seda.
Ka naisega rullimine on segadus. Kui sa ei saa aru, mida tehakse, siis kõrvalt paistab see väga veider. Rüselemine naisterahvaga...
On igasuguseud lugusid. On ka probleeme. Mina rullin väga neutraalselt, minu jaoks kaob mu treeningpartneri isik ära. Näiteks Heliniga: me rullime, ma olen parem või ta on minust parem. Ja kui ma kaotan, siis ma ei võta seda niimoodi, et ma kaotasin naisele.
Aga see võtab veidi aega, et sa suudad inimesi niimoodi vaadata. Ta on inimene. See, mis siin jitsis toimub... Üksteisele ollakse väga lähedal. Ka naise võitmine on keeruline. Kui ma olen tast suurem, siis seal pole mingit aud.
Meie Liisi on sportlane. 60 kg naise ja 60 kg mehe keha proportsioonid on teised. Neiud on vähem lihastes. Samas Liisi on ikka väga musklis. See on võrdsem. Tihti samas kaalus tüdrukud kaotavad samas kaalus meestele, sest nad on füüsiliselt nõrgemad.
Naise võitmine on mehele ka veider. Kas ta võtab seda võiduna? Seda tuleks võtta neutraalselt. Jitsiga muutubki maailmapilt väga palju neutraalsemaks. Paljudel on alguses hämming.
Üks teine probleem on ka. Rääkisime, kuidas sageli juhtub, et oleme oma grupis ainus naine. Ja meid ei võeta kunagi paariliseks. See juhtub juba algkursusel, aga ka edaspidi. Mis me tegema peaksime?
Mehed ei võta naisi paariliseks?
Jah. Eriti kui on paaritu arv, siis me jääme enamasti üksi. Ja seda on juhtunud pea meie kõigiga.
Ma olen sellest probleemist teadlik. Räägin sellest treeneritega ka. Mingil hetkel peab treener ise paari panema inimesi.
Ma saan ka sellest aru, et baaskursus on selline grupp, kus on väga palju värskeid nägusid, kus kõik ei ole veel dünaamikast aru saanud. Siis nad lähevadki tuttavate juurde. Kõik on nagunii võõras, kui pead mehena naisterahvaga rullima - veel võõram. Ka seda tuleb mõista.
Mingil hetkel need grupid lahtuvad. Kui Roni gruppi lähed, siis sellist asja enam ei ole, kõik rullivad. Alguse-aeg ongi veider. Ma arvan, et ma adresseerin seda probleemi lähiajal ka treeneritele. Ilmselt oleks meil vaja alg- ja baaskursustele abitreenereid, kes paaritu arvu korral teevad trenni kaasa. Et inimesel, kes tuleb, poleks ebameeldivat tunnet, et keegi pole tema partner.
See võib olla ka põhjus trenni katkijätmiseks: ma olen alati üksi. Treener peaks rääkima ka grupis, et vanemad olijad, võtke uuematega paari. Ärge jätke neid üksi. Seltskond ise peaks ka seda kaitsma, et nad tahaksid, et inimene trenni jääks, et nad investeeriks aega algajatesse. Kui igaüks võtaks üheks drilliks algaja, oleks juba hästi.
On üks küsimus, mis võib tunduda tobe, aga selgus, et on päriselt ka mure. Mida mõtleb treener, kui ta näeb matil eriti aeglast ja kohmakat algajat? Kas ta vaatab ja mõtleb, et see siin peaks küll endale teise hobi valima?
Ei mõtle. Ma tegelikult saan aru, kui raske see on. Et inimene valis uue asja, ta on kohmetu. Kui ma isegi nii ütlen, siis tohutu sarkasmiga.
Matt Thorton ütles kunagi, et talle meeldib, et inimene julgeb olla meie mattidel haavatav. See, kui ta on kohmetu ja ei saa midagi aru, ongi haavatav olek. Ta vaatab ringi, otsib hinnanguid, et kas keegi vaatab, et ta rumal on...
Kui meie mattidel ei juletaks olla haavatav, siis peaksin seda muutma. Ma tahaks loota, et me ei põrmusta algajaid. Las katsetab. Mina pigem muigan. Minu jaoks on üks tähtsamaid asju, et algaja käiks kohal. Ma näen, kuidas mõnikord oma segaduses ei saa ta üldse aru, aga ta käib kohal. See on esimene tingimus millestkist aru saamiseks. Kõik ei ole Raul Lutsud, et näevad ja kohe teevad. Selliseid mehi ei ole. Luts näeb ja kohe teeb, omandab nii kakskümmend tehnikat päevas. Sellist liikuvusvilumust on raske leida.
Inimene peab alati olema enesekriitiline ka selles suhtes, et lihtsalt rassimine ei vii teda mitte kuhugi. Tuleb aru saada, et peab paremini rassima, kuulama tagasisidet. Tuleb hakata jitsi tegema, õpituid tehnikaid harjutama, drillima.
Minu meelest on vahva, kui keegi pursib, käib kohal. Ohtlik on see, kui nad ei muuda, jäävadki rassima. Nad ei analüüsi ennast. Ei kuula seda, mida tegema peavad, rassivad sparris silmad kinni. Näed, et nad on segaduses. Mõni paneb nii pool aastat. Raske on inimesega rääkida, kui tal endal küsimust ei ole: et mis ma siin tegema pean. Mõnikord on sellest kahju.
Vahel on inimene rassimises heaks saanud. Aga see ei vii edasi. Pärast on teda raske muuta, sest välja on kujunenud jõhker harjumus. Eneseteadlikkus on väga oluline. Sa ei ole siin üksi, ei pea seda ise välja mõtlema. Sul on treener. Tule ja küsi. Kui sul meeles ei püsi, kirjuta üles, tule. Harjuta seda, mida treener ütleb. Rulli. Isoleeri. Loe raamatuid.
Sa oled oma saatuse sepp. Heakssaamisel on lihtne valem: tee trenni. Sul on moundis probleem? Tule avatud matile, tee pool tundi isolatsioonidrille. Järgmine reede ka pool tundi. Päris lühikese ajaga on sul moundist hea pilt.
Mitte ainult jitsikatel, vaid kõigil inimestel on raske mõelda ette, teha aastaplaan. Kõik tahavad heaks saada täna. Aga kui sa teed iga trenn pool tundi mounti lisaks... Järgmisena võtad järgmise asja ette, näiteks saidi... siis aasta pärast oled sa palju teinud. Aga siin rabeleb igaüks kümnes eri suunas, aasta pärast pole keegi milleskis heaks saanud.
Usalda treenerit, tee ise trenni. Kahjuks pole jits grupitreening, et rassid tund aega, sul on higi lahti, siis lähed koju. Sa pead tegema tööd, et heaks saada. Praktiliselt on see nagu kool. Kodus veel õpid... See on raske.
Pead pühenduma. Asjad ei juhtu ise. Ei juhtu seda jitsis, suhtes, tööl.
Sa, Laura tead isegi, et pead grillkana tegema. Sa ju tead, et sul see sparris laguneb ära, ei tule välja. Lähed uuesti, silm maas, pisar kurgus, ikka teed edasi. Vütad algaja, drillid temaga. Ühel hetkel hakkab välja tulema.
Tähtis on plaan. Inimesed käivad jõusaalis ka. Ka seal on vaja plaani. See on päris palju puudu. Edasi jõuavad need, kellel on plaan, kes kuulavad treenerit. Nad teevad ühe asja ära, ma annan teise. Kui ütlen, aga inimene ei tee, siis ääri-veeri ütlen uuesti ja ikka ei tee... siis mis ma ikka räägin.
Mina vastutan selle eest, et öelda kõige vajalikum asi. Võimalik, et ütlen paar asja. Järgmine kord tahan, et sa oleks selles parem, et sa rullides oled mõelnud selle peale.
Algkursusel ja baaskursusel on võimalik tekitada hästi palju halbu harjumusi. Seda teevad just need, kes ei hooli, kes käivad ja mõtlevad, et vahet pole, mida ma teen. Seal on nii suur vahe: kas teha seda, mida ma ise tahan või seda, mis treener ütleb.
Missuguseid vigu me algajate jitsikatena kõige rohkem teeme?
See on päris raske küsimus.
Võib-olla see, et tahetakse liiga vara liiga palju. Siia võib öelda neid klišeelikke lauseid, et "see, mis sa arvasid, et alguses on tähtis, pole tähtis hiljem". Sest alles pärast saad aru, et vööd pole üldse tähtsad. Alguses on hea, et see tirib sind läbi muda.
Tehnilisest küljest: tehakse teisi asju, kui need, mida treener ütleb. Omandage need asjad ära, mida treener ütleb, siis kõrvalt tehakse seda, mida meeldib! Kuid need asjad, mida algkursusel õpiti, peavad olema sulaselged. Käi need üle enne trenni, pärast trenni. Tunne ise huvi.
Mõnikord pole see, mida treener käsib teha, kõige huvitavam. Oleme selle programmi paika pannud millegi jaoks. Meid tuleb usaldada. Algajad ei tea konteksti, meie teame seda.
Ma küsin viimase küsimuse, sest sul hakkab nüüd trenn. Mida teha, kui hoolimata jõusaalis käimisest ja ettevaatlikkusest vigastused aina tulevad ja tulevad?
Siis peab jägima, kellega sa rullid, kuidas sa rullid, mida sa rullides teed. Tuleb teha liigutusi, mis on tuttavad. Kõige hullem on keskmisest kõrgema tempoga sparris hakata katsetama mingeid ulmeliigutusi, jalalukust keerata välja, kui sa seda iial proovinud ei ole. Ilmselgelt pole see koht!
Mõni ei taha kaotada ja rabeleb. Tuleb olla rahulik, mitte pidada nii oluliseks võitmist.
Kui on rahulik tempo, on ka parem katsetada. Aga äkki mingit lolli liigutust teha on loll. Mõnikord, kui seda teed, õnnestub. Mõnikord saad haiget.
Parem on täppida ja siis küsida. Mitte nii, et saad haiget ja siis küsid. Mõni kardab liiga palju ette. Ta pole isegi ohuolukorras, polnud pinget ja täpib.
See olukord, mida sa kirjeldasid: ma vaataks kohe rullimist. Kui agressiivselt seda teeb, kas ta lendab ringi. Tihti need, kes seda teevad, ei saa sellest ise aru - et nad ise on probleem. Aga kui alati nendega juhtub, siis tekib küsimus, et miks nendega. Kui keegi teeb pidevalt kõigile haiget, siis ta ise on probleem ja kui ta saab kogu aeg rullides haiget -keegi teine ei saa- siis on temas probleem. Pole nii, et üks partner talle ei sobi.
Tihti need inimesed ei saa ise midagi aru. Et nad ju on rahulikud.
Nad peavad võitu ja kaotust väga oluliseks - mis on nali, see ju pole nii.
Mulle ei meeldi see väljend Win or Learn, see eeldab, et Win ei ole Learn. Kui sa oled arukas, siis sa õpid ka võites.
Küsimus on ka see, kuidas ta jõusaali teeb. Mida sa seal teed? Äkki peaksid rohkem tegema? Võib-olla pead jitsi korraks pooleli jätma ja korraks jõusaalile keskenduma?
Kui kellegil selline olukord, nagu kirjeldasid on, siis mina tahaks temaga seda arutada. On inimesi, kes teevad inimestele haiget, on neid, kes saavad haiget, täpivad liiga hilja. Meil on ka selliseid, kes mängivad vigastusi. Nad kuidagi... sihilikult saavad haiget.
Siin on head inimesed, kes saavad väga palju haiget ja kõik aitavad, varsti häirib see kõiki. Siis on need, kes subivad, pullid, keda tuleb paika panna. Ohvrimeelsed. Kõik see tuleb siia klubisse ka. Nad hakkavad oma hirme välja elama jitsi kontekstis.
Jits ravib seda. Nad hakkavad hirmudega rohkem tegelema. Minu jaoks see keskkond on lahe, see on mikromaailm. Elus ei saa sa nii kiiresti tagasisidet.
Panin meie Facebooki ordusse ka selle teksti: Jiu-jitsu taught me to try. Elus sa ehk ei julge, aga kui sa siin hakkad proovima ja tuleb välja ka lõpuks... siis see kandub ellu ka. Julgus proovida. Enesekehtestamine. Siin on mõnus labor, mikroelu, mängutuba.
Aitäh Priidule ja Ronaldile. Võimalik, et edaspidi tuleb vol2 ka. Kõike selle tunni ja 20 minuti sees küsida ei jõudnudki.
"Mul pole aega.", "Ei viitsi.", "Ei." polnud (seekord) ükski variant, mis vastuseks sain, selle asemel: Jah, millal?
 |
| Priit. Always watching. |
Küsisin, sest meil ("meie" all pean silmas hulka valgeid vöid) on palju küsimusi, mida tahaks teada. Aga ei julge eriti.
Tähendab, nemad ei julge. Ma näiteks olen nahhaalne ajakirjanik, kes ei karda. Ka mitte Priitu, kes viimati maadlustrennis õpetades ütles midagi sellist, et "...selg sirge, pea sütta, JAA, LAURA, MA TEAN KÜLL...".
Ma isegi ei jõudnud silmi pööritama hakata selle "sütta" peale.
***
Küsimused koostasin maasvõitluse naiste abiga. Mitte üldse kummalisel kombel oli kõige enam küsimusi triibutamise kohta.
"See on nii subjektiivne," kaebas Ron, kes samas ruumis viibis.
Jaaa, subjektiivsus on selle osa põhiline omadussõna, noogutasin mõtteis kaasa. Aga algame. Vastab 3D Treeningu big boss (aka peatreener) Priit Mihkelson, vajadusel lisab mõtteid treener Ronald Stimmer.
Kas sul ja Ronil on mingid standardid, mille järgi jitsikaid triibutate? Mida näiteks kahe-triibu-valgevöö peaks teadma?
Priit: See on võrreldes varasemaga muutunud.
Praegu ootame tavaliselt paar kuud või rohkem, et jiu-jitsu algkursuse läbinule esimene triip anda. Selleks ajaks näeme, et inimene on järjekindel, ta käib trennis, ta saab aru, on rahulik. See ongi esimese triibu andmise koht, sest võrreldes sellega, mida ta oskas või ei osanud varasemalt - tohutu vahe.
Me tahame, et ta oleks rahulik, järjepidev ja et ta teeks trennis neid asju, mida talle on õpetatud. Ta peab tegema ka neid asju, mida algkursusel õppis, abiks algkursuse õppevideod.
Ronald: Vaatame ka seda, et ta ei vigastaks teisi.
Priit: Jitsi mõttes ei saagi algaja midagi teada. Ilmselt ei saa algaja ka eriti millestkist aru.
Esimene triip on suur asi. Võrreldes sellega, mida ta varem oskas, on oskustepagas suur. Jitsi mõttes tähendab see vähem, püsivuse mõttes päris palju. Selleks ajaks on ta trennis käinud vähemalt viis kuud, see on väga kõva asi. Küsimus on ka selles, kuivõrd ta puudus - see tuleb välja, ka treenerid peavad sel silma peal.
Loomulikult on oluline ka kimono, ilma selleta triipu ei saa. Kimonoga võiks trenni tegema hakata algkursuse lõpus või baaskursuse alguses.
Vöö on motivatsioonivahend. Aja jooksul oleme Ronaldiga aru saanud, millal anda triipe. Teine triip tuleb anda siis, kui jitsikas oskab rullida, saab aru, hakkab õppima. Temaga on juba mõnus rullida, ta kuulab rohkem, saab sparri kontekstist aru. Ta on näinud, mis on kinnine kaitse, poolkaitse, back. Enamik, keda me Roni gruppi saadame (Ronald Stimmeri juhitud põhigrupiga on luba liituda alates kahe triibuga valget vööd kandvatel jitsikatel - L.M.), on maha rahunenud, ei rabele.
Armin Pajula baaskursus on hea filter: see sõelub välja need, kes päriselt tahavad jitsi teha. Kui nad hakkavad sellest kõigest aru saama, saadame Ronald Stimmeri põhigruppi. Ronaldi grupis on tase, suhtumine, õppimisvõime ja eeldus õppimiseks teine.
Ja edasi? Kolmas ja neljas triip?
 |
| Priit. Näeb vahel väga kuri välja. |
Priit: Neljas on praktiliselt blue belt, natuke "kiusame" veel. Nelja triibuga valge vöö on naljaga pooleks öelduna mitteametlik sinine.
Kolmanda ja neljanda vahel on samas selge vahe. Kolmandaks triibuks on asend paigas, selg sirge, ta mängib avatud kaitset, turtlit, x- ja slash guardi. Ta oskab backist põgeneda. Ta hakkab tehnikaid konteksti panema. Enne seda rabeletakse ringi, kuid nüüd tekib plaan: mida teha avatud kaitses, kuidas põgenemine käib, mida teha moundis.
Neljandaks triibuks jitsikas teab meie asju: tal on elementaarsed asendid selged. Mõni koht on ehk segane, kõike pole jõudnud välja mõelda.
Neid, kes on hiljaaegu saanud sinise vöö, on lihtne õpetada. Ehk isegi ootame liiga kaua, mõnele võiks sinise vöö kiiremini anda.
Meil hakkab välja kujunema "madalam" sinine vöö. Sest ikka tahad, et sinu esimesed sinised vööd oleksid kõige vingemad sinised vööd. Nüüd, mil neid on palju, näeme, mis seal toimub.
Kui rangeks sa 3D Treeningut ses osas pead?
Priit: Tegelikult päris rangeks. Me tahame tehnilist oskust. Kui sa ei oska turtlit, grillkana, siis sa ei saa jitsis edasi minna. Pead olema tehniliselt mingil tasemel. Sa ei saa olla sinine vöö ja mitte teada grillkana.
Mulle meeldis ühes raamatus üks koht: sa võid mängida 20 aastat kitarri nelja akordi abil ja kõik maailma laulud ära mängida - aga sa ei oska kitarri mängida.
Kui sa guardi ei mängi, lähed käpuli, jõuad kuidagi peale ja kuidagi võidad... siis see ei ole jiu-jitsu. Me ei lase sellist eraldi stiili tekkida, et väldid midagi. Me tahame, et baas oleks -nii vastik kui see ka ei ole - korralik. Tavaliselt saadakse midagi selgeks ja siis selles üha paremaks, neile meeldib see mingi asend ja seal on neil turvaline olla. Me tirime ta jällegi keskele, et: õpi kõik ära. Ebamugavus on suur.
Tahame baasi suureks ajada, et inimene saaks võimalikult laialt end väljendada.
Ma tean, et üle saaliläve astumine on kõige raskem samm. Seejärel üks asi saab selgeks, jälle tuleb teha ebamugav samm. Siis jälle edasi ebamugav samm. Pidevalt tirin neid edasi, sest tahetakse jääda mugavusse.
 |
| Ronald. Õpetab jalalukke. |
Olemegi ranged, mõnel on kõik muud asjad paigas, aga grillkana ei ole. Tee siis see ka! Lõpus on ka hall ala.
Kui oled Eduardo Telles, guardi pole aga käpuli olles võidad kõik ära, siis... võib-olla tõesti. Aga parem oleks, kui baas oleks siiski võimalikult lai, see pole valge vöö asi valida, et mulle meeldib ainult see. Surume kooliprogrammi peale ja tema aretab edasi, see on kahepoolne tee.
Sinine vöö hakkab sama rada kõndima: ikka see turtel, grillkana, back, põgenemised. Kuna rünnakud ja ajastus on teised, hakkab pihta sama redeli ronimine. Nad tegelevad samade asjadega, lihtsalt algajatel on vigu rohkem. See ronimine ei lõppe kunagi, ka musta vöö staadiumis mitte: ikka tuleb mingi tüüp ja lihtsalt kägistab su ära. Loomulikult on tehnikate kumulatiivne omandamine erinev, sulle jääb rohkem meelde kui algajatele. Algajatele ei jää 20 põgenemismeetodit meelde. Selleks on vaja 3-4 aastat rullida, katsetada, feilida. Tekib kontekst, lisad asju.
Valgete vöödega tegelevad treenerid Ronald ja Armin rohkem, neil hakkab välja kujunema triipude tase. See on näha, kui keegi on jõudnud teise triibuni, nad liiguvad teisiti ja saavad aru. Kuid paljud tulevad baaskursuselt ja jäävadki nelja akordi tegema. Lõpuks ei saa olla nii, et mängid nelja akordi. Me sunnime tegema rohkemat, mängima terve kitarrikaela peal. Sa pead hakkama jitsi tegema.
See ei ole nii, et käin trennis ja saan selle eest triibu kätte - või kui, siis ainult esimese. Mõned lihtsalt käivad trennis. Sa võid käia ka kümme aastat, aga kui sa ei muutu, oled endiselt edasi valge vöö.
Baaskursusel ka: see võtab aega, enne kui nad hakkavad tegema, mida Armin õpetab. Nad hakkavad oma asju tegema. Mina ütlen alati kõigile: andke see vastutus ära treenerile. Võta ja tee, isegi kui saad tappa, sul on ülesanne. Saad selgeks, annan uue ülesande. Kuid inimesed jonnivad, tahavad võita.
Nad ei saa aru, mida nad teevad, rullivad eesmärgipäratult. Kui rullid eesmärgipäraselt, näiteks isolatsioonisparringu reeglite järgi -treener ütles, et pean täna rohkem mängima avatud kaitset- siis teedki seda. Ja muu ei loe! Anname õlekõrre, millest kinni haarata selles kaoses, kuradi tornaados. Haarad kinni ja saad järgmise õlekõrre. Lõpuks ronid sealt välja.
Mina annaks hästi palju vastutust treenerile. Sa ei kujuta ette, kui vähe seda tehakse! Ikka pannakse omadega karuperse... Keegi ei taha seda teha, sest see on tüütu ja igav, aga kõige kiirem tee. Kõik tahavad minna ringiga ja siis jõuavad samasse kohta tagasi. Tahetakse teha lõbusaid asju, aga kui sa vaatad kõrgel tasemel jitsimatše, siis sa ei näe midagi erilist: näed ikka neid samu tavalisi avatud kaitse asju.
Veelkord: mina annaks vastutuse treenerile. Kui Armin teeb neli trenni moundist põgenemist ja sa oled musterõpilane, siis need neli trenni sa teed keskmiselt rohkem ka sparris moundist põgenemist, sa ei väldi seda, üritad võtta sellest maksimumi, teed avatud matil lisaks ja lepidki sellega, et pärast seda tuleb teine teema. See, et sa teed baaskursuse tsükli läbi ja hakkad siis uuesti sama õppima, teeb seda paremaks. Kontekst on vaja kätte saada.
Tehnikad lähevad meelest, kui sa neid ei rakenda. Baaskursusel peaksidki tegema tehnikaid, mida treener õpetab! Natuke oma asju muidugi ka.
Ma saan algajatest aru, olen samasugune. Õpin kitarri, ikka mõtlen, et tahaks süsteemi lüpsta, et olen ise targem. Kuid sul puudub terve pilt. Pead tegema, mis kästakse, rullima endast parematega, küsima, kellega üldse rullida, võtma tagasisidet kuulda.
See on raske, sest trenni tehakse pärast tööd. See pole mingi suvahobi, et tulen siia meelt lahutama. Ei, sa tuled õppima. Poolteist tundi pannakse niimoodi ajudesse! Pärast rasket tööpäeva!
Eratunde võiks võtta umbes korra kvartalis. Inimesed ei kujuta ette ka, kui palju see aitab.
 |
| Priit. Suunab sinna, kus ei ole mugav. |
Priit: Ikka võib küsida. Vastus on tihti see, mida tegelikult ei taheta kuulda.
Näiteks sinu puhul... kui sa küsid, mis sul puudu on, siis: avatud kaitse. Siin ei ole mingit küsimustki! Turtel ka aktiivsemaks. Peal oled kõige agressiivsem.
See, mida sa pead tegema, et heaks saada, pole kunagi mugav. See on elus ka niimoodi: see, mis teeb sind kõige kiiremini kõige paremaks, on kõige raskem. Aga see mägi, mida sa seda tehes ületad, õpetab kõrvalt väga palju asju. Pead õppima, keskenduma, drillima.
Ei ole olulne, kas see mäe ületamine juhtub täna või homme või aasta pärast, mul ükskõik. Niikuinii pead sellest üle saama. Lõpuks pead endas leidma rahu, et pean selle ära tegema.
White beltide puhul on ka see asi, et neil on väga palju asju teha. Ütlen alati, et pead trennis käima. Käi kohal! See on kõige tobedam vastus, aga ka kõige ausam. Ole matil, rulli. Püüa olla kohal, püüa mitte kogu aeg võita.
Võitmine segab samuti, võit ja kaotus. Keegi ei taha kaotada, keegi ei saa aru, et õppimine käib tohutult läbi kaotamise. Kuidas sa kaotad? Rahulikult või läbi paanika?
Ütlen algajale, et alati, kui rullid minuga, sa kaotad. Sul pole lootust ka. Sa pead aru saama, et see ongi realistlik ja see juhtus mitte seetõttu, mida mina tegin sulle, vaid mida sa ise tegid endale. Kõige hullem vastane seal oled sa ise. Sina jätsid käe lohakile, mina võtsin selle ära. Ma näitan sulle su vigu.
Sina tegid vea, vastane markeerib. Sa ei saa kunagi olla pahane vastase peale, nemad näitavad puudused ette. Ja sina - tee korda!
Sageli ollakse solvunud ja pahased, et miks sa tänitad. See on hullult raske tee, aga kui kuulad, siis kõige kiirem.
Ma usun, et sa oled iseenda kõige suurem vastane. Sa ise jätad käe laokile. Pole nii, et kuradi ahv, võttis mult käe ja pani käeluku peale... Ei! Ise andsid!
 |
| Priit. Vahel räägib mikrofoni ka. |
Kindlasti on olulised ka nullpunktid. Sa pead oskama olla saidis, turtlis, sul on seal mäng. Sa tuled avatud matile ja isoleerid. Lihtsad asjad. Kui sa korralikult trennis käid, jõuad sinna, aga alati on see alguse imelik aeg, mille jooksul tekib mingi üldpilt. Siis on lihtsam õpetada, nad on igal pool olnud. Siis saab rääkida, et ära sinna mine, ära sinna mine, tee see korda. See algus tuleb ära teha. Lihtsalt kohal käia, oma treenerit uskuda. Uskuda ka seda, et me tegeleme selle programmga, kui näeme, et midagi ei tööta, siis täiendame. See on päris raske. Tahame ju isegi, et inimesed võimalikult kiirelt võimalikult heaks saaksid. Aga see võtab aega ja kõik tahavad kohe...
Raske on saada heaks, kui sa kohal ei käi. Kõik, kes käivad, saavad lõpuks aru. Samas on see ka hea, et klubis on sotsiaalne pool, inimestele meeldib. See aitab selle alguse raske aja üle elada. Sa oled ümbritsetud omasugustega. Seetõttu on baaskursus väga äge. Seal ongi rahvas, kes mitte midagi aru ei saa. Keegi ei tunne, et ta on kehvem. Mulle meeldib see grupp, nad kogu aeg sagivad seal ringi.
Ron: Äge harrastajate grupp on!
Priit: Aga mulle meeldib, et keegi neist ei eristu. Siis me anname neile triibud ja võtame sealt grupist ära.
Kunagi läksid algkursuslased kohe Ronaldi ruppi. Ta oli nagu kristall seal grupis, kes säras, algaja, kes ei saanud midagi aru. See hüpe oli väga raske. Sa tundsid end sealt vastikult. Aga kui sul on 20 teist omasugust, kes millestki aru ei saa, siis on seal grupis lihtsam olla. Kui sa saad aru, et keegi ei saa midagi aru või -kui spordipsühholoogiast rääkida- kui kõik saavad aru, et kõik kardavad, kõik võistlejad!- siis on kõigil lihtsam. Muidu mõeldakse, et mina ainukesena...
Liisi (Liisi Vaht - L. M.) kardab ka kogu aeg. Ta on lihtsalt nii palju võistelnud, et ta on õppinud sellega elama.
Seepärast meeldib ka, et seal grupis on tore olla, et nad elavad selle kaost täis aja üle. Siis nad hakkavad aru saama ja jäävad siia mingi muu asja pärast, jitsi pärast.
Inimesed ikka tahavad tunnustust. Et oh, näe, ma saan ka kunagi triibu. Kui tunnustust poleks, siis klubi oleks tühi. Hästi, tühjem.
 |
| Priit. Vahepeal on kummalistes asnedites. |
Seda on naljakas sõnadesse panna, kui palju näiteks half guardi pead oskama, et teist triipu saada. Pigem on oluline, et sa hakkaksid kontekstist aru saama, midagi tuleb välja. Saame Ronaldiga sellest aru, sa kohe näed, kes teist triipu väärt on. Liigutusvilumus on teine.
Kas te erinevate füüsiliste võimetega inimesi hindate ka teistmoodi? Ehk siis... viiekümneaastane naine versus kahekümne-aastane noor täkk mees? On seal erinevusi?
Priit: Kindlasti on. Aga see on jälle midagi, mis teeb selle vöö-asja keeruliseks: kahekümneaastane blue belt, viiekümneaastane blue belt.
Ronald: Kunagi me seda väga erinevalt ei hinnanud, nüüd oleme rohkem vaadanud.
Priit: Aga sa ei saa mitte osata jitsi.
Ronald: seal oleneb tehnilisus.
Priit: Kindlasti sport paneb mingid piirid. Kui sa üldse ei suuda liigutada, siis sa pead hakkama liikuma! Sa pead mingist mäest üle saama, jõusaali appi võtma. Kõik see, mis sul on puudu, tegemata, unarusse jäetud - sa pead selle ära tegema. See mulle meeldib. See pole nii, et igaüks saab selle. Sa pead ikka vastama mingitele kriteeriumitele. Kõik ei saa medalit. Ma olen selle vastu, et kõik saavad medali! Sa pead ikkagi mingist lävest üle minema.
On mingisugused tingimused. Kui keegi on ülekaalus, pole ammu liikunud, siis sa jõuadki sinna hiljem. Sa pead hakkama uuesti oma keha eest hoolitsema. Ja see on okei. Kokkuvõttes see inimene tänab seda kümmet aastat klubis veedetud aega.
Tagajärjena läheb tervis paremaks, elu paremaks. Sa leidsid õlekõrre, mis sellest tornaadost välja toob, mis viib su sihile. Hakatakse toitumist jälgima, jits tuleb paremini välja, lihtsam on keha liigutada, meel on rõõmsam, siis tuleb see blue belt ka.
Ma arvan, et see on äge.
Aga see ei välista ju seda, et ülekaalus inimesed jõuaksid edasi?
Priit: Ma ei arva, et see on võimatu, aga ma arvan, et nad peavad alluma mingile kriteeriumile. Meil on aktiivne sport. Sport ei mugandu sinule. Mina olen vana kool. Mina ei ole selline, et kõik saavad medali. Nutad ja teed ja kõik. Küsimus ongi, kui tähtsaks sa seda pead.
Kas sa võistlevaid jitsikaid hindad erinevalt?
Priit: Võistlemine teeb asja keerulisemaks. Võistlemisega tuleb mõnikord anda vöid varem.
Varem? Ma arvasin, et hiljem...
Priit: Mõlemat juhtub. Kui inimene võidab, paneb ta sisse oma atribuudid ja tehnika ka. Nad kompenseerivad sellega rämedalt tehnikaid. Siis on imelik hoida neid mingis tasemes. Ta suudab tõsta tempot ja anda kolki endast kõrgematele tüüpidele, kes pole harjunud agressiivsusega.
Võistlemine on sparring. Me ei tee seda trennis nii intensiivselt, sest see lõhub. Aga kui keegi võistleb ja annab kolki, siis on see hall ala, võiks ju nagu triibu või vöö anda... Et ta saaks pädevatega trenni teha, siis jõuda järgi inimestele, kes talle kolki annavad. Agressiivsetele tüüpidele tuleb panna head vastased vastu. Nad panevad hästi kiiresti edasi, lõpuks on lagi käes.
Mõned ei usu tehnikasse, sõidavad mingist tasemest üle jõuga. Mõnikord on nii, et ongi vaja minusuguseid, kes näitavad neile koha kätte.
 |
| Priit. Vahel kannab roosat t-särki, mis ütleb "Fight like an Estonain girl". |
Liisiga on sama asi... Tegelikult on tal päris palju asju puudu. Aga ta pakib ju kokku tüdrukuid, mida sa teed temaga? Sa võid ridade vahelt lugeda, millest ma räägin.
Tipp vahetub kogu aeg, kes võidab keda. Kas ta peab nüüd uuele ringile minema? Ta MMile nüüd ei läinud, tegelikult võistluste mõttes võiks edasi minna. Mis ta enam siin teeb.
Huvitav on ka see, et tüdrukute division on õhem. Äkki on neid seal bräketis viis tükki? Meestel on 16. Aga see on naiste tase.
Ma mäletan, et kui üks meie neiudest -Hedwig- sai teise triibu, siis mitu meest vaatasid teda kurja pilguga. Need, kes talle sparringus peksa andsid.
Priit: Meie klubis?
Jah. Kuidas erineb meeste ja naiste hindamine?
Priit: Ilmselgelt mingid tüübid annavad talle peksa. Aga küsimus on, et millega.
See on hall ala, kus me võtame vastutuse. Hedwig käis võistlemas, näitas head vaimu. Kindlasti ei näidanud ta väga laia jitsi, lihtsalt triangeldas inimesi. Kuna ta suutis võistluse kinni panna, ja ta ei tee tehniliselt jitsi ka üldse halvasti, tuli teine triip. Seda vaatasime juba varem, mount jäi silma.
Võistlemine näitab midagi natuke. Mõnikord näkkab ka.
Triibud tekitavad vahel kadedust, et keegi sai, miks mina ei saanud. Küsimus on ka selles, millega sa trennis võidad. Kui sa annad näiteks Hedwigule tehniliselt kolki, siis loomulikult saad teise triibu. Hedwigut oli korraks hea näha, ta pandi luubi alla ja ta tuli esile.
Meil on siin korraga sada white belti, nad ei ole kõik luubi all. Meie tähelepanu jookseb ringi kogu aeg. Kuuleme siit, kuuleme sealt. Kes ise üritab end natuke pushida, see saab ka enne, sest ta on ka rohkem tähelepanu all. Mis on ka normaalne: ta pingutab rohkem.
Kes on vaikne loomake, istub kusagil omaette, ei tõuse esile. Me kindlasti jõuame temani.
Seepärast on ka hea, et treener Armin haldab seda gruppi, ühe-kahe triibuväärilised jäävad kohe silma. Kindlasti jõuame kõigini. Ja mõnel... Palju Simo-Ovel triipe on?
Neli.
Priit: See, et ta sai neljanda triibu... ma rääkisin Ronile pool aastat tagasi juba, et peaks talle neljanda triibu andma!
Ronald: Ta oli haige siin...
Priit: Ron on fänn, tahab kiusata. Mõni saab ka hiljem, ütleme, et tahtsime juba kolm kuud tagasi anda. Teinekord vastatakse, et miks sa siis seda ei teinud? Miks ma kolm kuud kannatasin ja mõtlesin, et ma polegi väärt...?
Inimsed peaksid meid usaldama. Meil on Sten, Liisi, Armin, mina ja Ronald. Keegi ei jää tähelepanuta. Armini grupis tulevad kõik kahe-triibu-väärilised esile, see sõel on päris äge.
Roni grupis hakkavad esile kohe tõusma kolme-nelja triibu tüübid. See on kohe näha, kui nad hakkavad aru saama, liikuma, tegema. Mina ei usu, et keegi jääb kahe silma vahele pooleks aastaks! Kolmeks kuuks võib see juhtuda küll.
 |
| Priit. Ükskord andis mulle triibu. |
Priit: Meil ei olnud tiipe. Mina pole kunagi teinud vöö pärast trenni. Võin seda kätt südamel hoides öelda. Sain blue beldi, Matt Thorton andis Inglismaal mulle juhuslikult lilla vöö... Mulle polnud seda vaja. Tegime seda hoopis muu pärast. Sest ala meeldis.
Ronald: Mina ka ei teinud absoluutselt vöö pärast! Ma ei olnud ka kohe treener, tegin mitu aastat trenni. Mind ei kottinud vööd absoluutselt. Ala meeldis, äge, aretasin oma asju, tahtsin paremaks saada. Vöö oli boonus.
Jaa, aga! See on äge viis, kuidas inimesi motiveerida.
Priit: Mõnes mõttes on triibusüsteem halb.
Ronald: Mind motiveerisid teised asjad.
Priit: Aga Ron pole ka tavainimene. Triibud tekitavad segadust. Aga hullem on, kui neid ei ole.
Ideaalses maailmas -kui inimesed oleksid endaga ausad- poleks vöid ka. Aga alati on vaja mingit präänikut. Me teame seda. Seetõttu töötavad ka videomängud. Aga mõtle, kui poleks triipe ja ühel päeval lihtsalt saaksid bluebeldi! Vahepeal kolm aastat sa ei saa aru, mis sa oled, pole mitte midagi.
Paljudes klubides ju on nii.
Priit: Jah, kas see oleks parem?
Ei usu...
Priit: Näiteks algkursuselt lähed baaskursusele ja siis ütleb treener, et lähed Ronaldi gruppi?
Ronald: See on ka hea tagasiside treenerile. Tegelikult.
Priit: Kui peeneks minna? Ka triipudele saab triipe panna. Mingist hetkest on mõõtmine mõttetu. Aga praegu me saame täpselt aru, oskame täpselt inimesi eristada: kes on kolm triipu ja kes ei ole. See filter on jõhker! Need, kes minu gruppi tulevad, no... Nad on head treeningpartnerid. Viimati tuli vist Indrek Lätt ja Taavi Vesiaid? Nad võetakse kohe omaks, kohe saavad aru, kohe on valmis sparrima.
Nad saavad ka kohe hästi hakkama. Mõtleme isegi, et blue belti natuke alla lasta, sest eeldus oleks see, et kui tulevad minu gruppi, siis saavad kolki. Aga ei ole ju niimoodi...
Tase on ikka päris hea!
Oled sa sellega nõus, et naistel on keerulisem?
 |
| Priit. Vahel räägib massidega. |
Võitlemise mõttes on neil kindlasti keerulisem. Nad ei ole harjunud end agressiivselt väljendama. Olen ülikoolis andnud enesekaitsekursusi, kõige suuremad muutused on naistel. Alguses ei jõua nad midagi teha, pärast võtavad kasutusse küünarnukid, taovad põlvedega... Kõik leiavad selle poole endas. Nad pole kunagi enda eest võidelnud. Kui teeme proovikakluse, siis jumala hästi teevad! Nad leiavad endas selle külje üles.
Mul oleks vaja teada, mida naised peavad keeruliseks.
Räägin heameelega. Enne seda küsin, et kas te vaatate edutamise juures veelgi midagi: kui hea treeningpartner ta on, kui hea on suhtumine, kui hästi kuulab trennis, võistleb...
Priit: See käib kõik sinna juurde: kas ta on hea inimene, kas temaga on probleeme, kas tal on huvi, kas ta kuulab, kas jonnib. Inimesed räägivad.
Ma tahan inimest aidata. Aga ma ei saa aidata, kui ta ei küsi abi. See on kõige hullem aitamine.
Üks asi on eratund. Teine - kui inimene küsib viis minutit, et midagi aidata, ma olen valmis. Loomulikult nad vahest ei julge, sest treener, sest black belt. Aga ma olen alati valmis aitama.
Kui vaatad algajaid rullimas, siis mõni ikka moundis sirutab käsi kusagil. Kas Armin õpetas nii? - Ei. - Aga miks sa teed nii? - Ma ei tea, mul läks meelest ära.
Paljud algajad teevad kõike muud, kui seda, mis treener rääkis. See teeb õppimise veel mahukamaks: meie tehnikad pluss su enda leiutised kõik vajavad treenimist. Lihtsam on nii, et pane meie tehnikad tööle ja tee kümme protsenti oma asju: vaata videosid, harjuta. Ma pole selle vastu.
Kindlasti tuleb küsida treenerite käest, et tahan seda teha, mida sa soovitad. Treener ütleb, et sinu tasemes on hea harjutada neid ja neid asju, see tehnika töötab ka kõrgel tasemel.
Rahvale meeldivad trikid. Alati on hea küsida, mida on mõtet harjutada alg- ja baaskursusel, mis ka töötab tipptasemel. See oleks arukas. Algajad tahavad sageli kõike muud teha. Mis on tore, aga tehke seda viis-kümme protsenti ajast.
Ma nüüd tulen neiude suurima probleemi juurde. Arutasime selle üle päris pikalt. Mida soovitad teha jitsinaistel, kes on vastamisi meestega, kellel on liiga suur ego, kes pigem rabelevad jõuga välja kui kaotavad? Kes ei suuda taluda, et kaotavad, eriti naisterahvale?
Priit (natuke abitult): Issand jumal...
Ronald (hästi madala häälega): ühiskonna talasid on vaja muuta! See hakkab kodust pihta juba!
Priit: Jah, see pane kindlasti sisse.
Kui see juhtub, siis võta seda komplimendina. Seal pole muud teha. Flippis ära. See on ju topeltvõit. Võidad ja siis ta on pahane su peale.
Ronald: tüübid flipivad samamoodi ära, kui tüübiga rullivad.
Aga naisega on veel ekstra-hull.
Priit: Kui sa näeksid mingeid algajaid tüüpe, keda Liisi kiusab... Neil on selline hämming. Et mismõttes, mingi Liisi pakib neid kokku. Minu meelest on see siiski heas mõttes topeltvõit. Meil ühiskonnas on mingi arusaam, et mees annab naisele kolki ja vastupidi mitte, aga meil siin see alati ei ole niimoodi. Kui mees ei tee ega oska midagi ja kui naine on hoolsam, siis ta võib võita suuremat meest.
Ütleme, et tuleb Liisi kasvu ja kaalu mees. Murrab Liisi pooleks? Sa pead ikka ilgem lammas olema, kui nii mõtled. Kui ta nii mõtleb, siis on mingi... egoistlik absurdsus.
Paljud ei suuda uskuda, et ala annab sellise eelise. Kui sa ei tea jitsi, siis sa ei saa sellest eelisest aru. Ma arvan, et mehed hakkavad trennis ka aru saama, et ala annab eelise.
Tihti on naised nõrgmad, aga tehnilisemad. Aga äkki võidavadki! Meestel lööb see maailma kokku. Meie ülesanne on seda trennis mitte üle tähtsustada: et kaotad naisele...
Ronald: Kui ma trenni tulin, siis ma rullisin Heliniga (Helin Paaraga - L.M.). Mul sai ka ego ikka räige löögi.
Sai?!?!
Ronald: Jaa. Ma olin jõusaalis käinud, tugev vend. Ma ei teadnud alast midagi. Ta ei subinud mind, aga põgenes ära. Ma ei saanud kuskilt midagi kätte, väsisin nii ära. Olin nädal aega trenni teinud, mõtlesin, et, täitsa p... Sain kiiresti asjadest aru, mõistsin, et mis see ikka on, mis siis, et nii läks.
Priit: Ma arvan, et nad ei saa aru, et see on üldse võimalik. Paljud tulevadki jitsi suhtumisega, et mis seal ikka, väänan vastase ära. Panen käed-jalad külge. Tulnud on ka muude alade tüübid. Ma isegi ei tee midagi ja nad ei saa hakkama. Kui sa sellest eelisest aru ei saa, siis sa oled üleolev. Selle peale ei saa solvuda, mina pigem naerataksin: jess, õnnestus. Seda ei maksaks ka meestele nina peale visata. Nemad on ka segaduses.
Nende maailmapilt muutus, nad saavad tüdrukute käest tappa. Nad peavad aru saama, et nende mehelikkus sellega kannatada ei saa. See on vist võrdeline nende jaoks: saan naise käest tappa, olen järelikult möku.
Kui sa naisena pole kunagi meest võitnud ja siis võidad, siis on see ilmselt äge tunne.
See on väga äge tunne.
 |
| Priit. Vahel lööb ka. |
Ka naisega rullimine on segadus. Kui sa ei saa aru, mida tehakse, siis kõrvalt paistab see väga veider. Rüselemine naisterahvaga...
On igasuguseud lugusid. On ka probleeme. Mina rullin väga neutraalselt, minu jaoks kaob mu treeningpartneri isik ära. Näiteks Heliniga: me rullime, ma olen parem või ta on minust parem. Ja kui ma kaotan, siis ma ei võta seda niimoodi, et ma kaotasin naisele.
Aga see võtab veidi aega, et sa suudad inimesi niimoodi vaadata. Ta on inimene. See, mis siin jitsis toimub... Üksteisele ollakse väga lähedal. Ka naise võitmine on keeruline. Kui ma olen tast suurem, siis seal pole mingit aud.
Meie Liisi on sportlane. 60 kg naise ja 60 kg mehe keha proportsioonid on teised. Neiud on vähem lihastes. Samas Liisi on ikka väga musklis. See on võrdsem. Tihti samas kaalus tüdrukud kaotavad samas kaalus meestele, sest nad on füüsiliselt nõrgemad.
Naise võitmine on mehele ka veider. Kas ta võtab seda võiduna? Seda tuleks võtta neutraalselt. Jitsiga muutubki maailmapilt väga palju neutraalsemaks. Paljudel on alguses hämming.
Üks teine probleem on ka. Rääkisime, kuidas sageli juhtub, et oleme oma grupis ainus naine. Ja meid ei võeta kunagi paariliseks. See juhtub juba algkursusel, aga ka edaspidi. Mis me tegema peaksime?
Mehed ei võta naisi paariliseks?
Jah. Eriti kui on paaritu arv, siis me jääme enamasti üksi. Ja seda on juhtunud pea meie kõigiga.
Ma olen sellest probleemist teadlik. Räägin sellest treeneritega ka. Mingil hetkel peab treener ise paari panema inimesi.
Ma saan ka sellest aru, et baaskursus on selline grupp, kus on väga palju värskeid nägusid, kus kõik ei ole veel dünaamikast aru saanud. Siis nad lähevadki tuttavate juurde. Kõik on nagunii võõras, kui pead mehena naisterahvaga rullima - veel võõram. Ka seda tuleb mõista.
Mingil hetkel need grupid lahtuvad. Kui Roni gruppi lähed, siis sellist asja enam ei ole, kõik rullivad. Alguse-aeg ongi veider. Ma arvan, et ma adresseerin seda probleemi lähiajal ka treeneritele. Ilmselt oleks meil vaja alg- ja baaskursustele abitreenereid, kes paaritu arvu korral teevad trenni kaasa. Et inimesel, kes tuleb, poleks ebameeldivat tunnet, et keegi pole tema partner.
 |
| Priit. Kandis jõulupeol moodsat pluusi. |
On üks küsimus, mis võib tunduda tobe, aga selgus, et on päriselt ka mure. Mida mõtleb treener, kui ta näeb matil eriti aeglast ja kohmakat algajat? Kas ta vaatab ja mõtleb, et see siin peaks küll endale teise hobi valima?
Ei mõtle. Ma tegelikult saan aru, kui raske see on. Et inimene valis uue asja, ta on kohmetu. Kui ma isegi nii ütlen, siis tohutu sarkasmiga.
Matt Thorton ütles kunagi, et talle meeldib, et inimene julgeb olla meie mattidel haavatav. See, kui ta on kohmetu ja ei saa midagi aru, ongi haavatav olek. Ta vaatab ringi, otsib hinnanguid, et kas keegi vaatab, et ta rumal on...
Kui meie mattidel ei juletaks olla haavatav, siis peaksin seda muutma. Ma tahaks loota, et me ei põrmusta algajaid. Las katsetab. Mina pigem muigan. Minu jaoks on üks tähtsamaid asju, et algaja käiks kohal. Ma näen, kuidas mõnikord oma segaduses ei saa ta üldse aru, aga ta käib kohal. See on esimene tingimus millestkist aru saamiseks. Kõik ei ole Raul Lutsud, et näevad ja kohe teevad. Selliseid mehi ei ole. Luts näeb ja kohe teeb, omandab nii kakskümmend tehnikat päevas. Sellist liikuvusvilumust on raske leida.
Inimene peab alati olema enesekriitiline ka selles suhtes, et lihtsalt rassimine ei vii teda mitte kuhugi. Tuleb aru saada, et peab paremini rassima, kuulama tagasisidet. Tuleb hakata jitsi tegema, õpituid tehnikaid harjutama, drillima.
 |
| Priit enesekaitsekursust andmas (ehkki see näeb välja, nagu hellushoog). |
Vahel on inimene rassimises heaks saanud. Aga see ei vii edasi. Pärast on teda raske muuta, sest välja on kujunenud jõhker harjumus. Eneseteadlikkus on väga oluline. Sa ei ole siin üksi, ei pea seda ise välja mõtlema. Sul on treener. Tule ja küsi. Kui sul meeles ei püsi, kirjuta üles, tule. Harjuta seda, mida treener ütleb. Rulli. Isoleeri. Loe raamatuid.
Sa oled oma saatuse sepp. Heakssaamisel on lihtne valem: tee trenni. Sul on moundis probleem? Tule avatud matile, tee pool tundi isolatsioonidrille. Järgmine reede ka pool tundi. Päris lühikese ajaga on sul moundist hea pilt.
Mitte ainult jitsikatel, vaid kõigil inimestel on raske mõelda ette, teha aastaplaan. Kõik tahavad heaks saada täna. Aga kui sa teed iga trenn pool tundi mounti lisaks... Järgmisena võtad järgmise asja ette, näiteks saidi... siis aasta pärast oled sa palju teinud. Aga siin rabeleb igaüks kümnes eri suunas, aasta pärast pole keegi milleskis heaks saanud.
Usalda treenerit, tee ise trenni. Kahjuks pole jits grupitreening, et rassid tund aega, sul on higi lahti, siis lähed koju. Sa pead tegema tööd, et heaks saada. Praktiliselt on see nagu kool. Kodus veel õpid... See on raske.
Pead pühenduma. Asjad ei juhtu ise. Ei juhtu seda jitsis, suhtes, tööl.
Sa, Laura tead isegi, et pead grillkana tegema. Sa ju tead, et sul see sparris laguneb ära, ei tule välja. Lähed uuesti, silm maas, pisar kurgus, ikka teed edasi. Vütad algaja, drillid temaga. Ühel hetkel hakkab välja tulema.
Tähtis on plaan. Inimesed käivad jõusaalis ka. Ka seal on vaja plaani. See on päris palju puudu. Edasi jõuavad need, kellel on plaan, kes kuulavad treenerit. Nad teevad ühe asja ära, ma annan teise. Kui ütlen, aga inimene ei tee, siis ääri-veeri ütlen uuesti ja ikka ei tee... siis mis ma ikka räägin.
Mina vastutan selle eest, et öelda kõige vajalikum asi. Võimalik, et ütlen paar asja. Järgmine kord tahan, et sa oleks selles parem, et sa rullides oled mõelnud selle peale.
Algkursusel ja baaskursusel on võimalik tekitada hästi palju halbu harjumusi. Seda teevad just need, kes ei hooli, kes käivad ja mõtlevad, et vahet pole, mida ma teen. Seal on nii suur vahe: kas teha seda, mida ma ise tahan või seda, mis treener ütleb.
Missuguseid vigu me algajate jitsikatena kõige rohkem teeme?
See on päris raske küsimus.
Võib-olla see, et tahetakse liiga vara liiga palju. Siia võib öelda neid klišeelikke lauseid, et "see, mis sa arvasid, et alguses on tähtis, pole tähtis hiljem". Sest alles pärast saad aru, et vööd pole üldse tähtsad. Alguses on hea, et see tirib sind läbi muda.
Tehnilisest küljest: tehakse teisi asju, kui need, mida treener ütleb. Omandage need asjad ära, mida treener ütleb, siis kõrvalt tehakse seda, mida meeldib! Kuid need asjad, mida algkursusel õpiti, peavad olema sulaselged. Käi need üle enne trenni, pärast trenni. Tunne ise huvi.
 |
| Priit ja (võitlus)kunst. |
Ma küsin viimase küsimuse, sest sul hakkab nüüd trenn. Mida teha, kui hoolimata jõusaalis käimisest ja ettevaatlikkusest vigastused aina tulevad ja tulevad?
Siis peab jägima, kellega sa rullid, kuidas sa rullid, mida sa rullides teed. Tuleb teha liigutusi, mis on tuttavad. Kõige hullem on keskmisest kõrgema tempoga sparris hakata katsetama mingeid ulmeliigutusi, jalalukust keerata välja, kui sa seda iial proovinud ei ole. Ilmselgelt pole see koht!
Mõni ei taha kaotada ja rabeleb. Tuleb olla rahulik, mitte pidada nii oluliseks võitmist.
Kui on rahulik tempo, on ka parem katsetada. Aga äkki mingit lolli liigutust teha on loll. Mõnikord, kui seda teed, õnnestub. Mõnikord saad haiget.
Parem on täppida ja siis küsida. Mitte nii, et saad haiget ja siis küsid. Mõni kardab liiga palju ette. Ta pole isegi ohuolukorras, polnud pinget ja täpib.
See olukord, mida sa kirjeldasid: ma vaataks kohe rullimist. Kui agressiivselt seda teeb, kas ta lendab ringi. Tihti need, kes seda teevad, ei saa sellest ise aru - et nad ise on probleem. Aga kui alati nendega juhtub, siis tekib küsimus, et miks nendega. Kui keegi teeb pidevalt kõigile haiget, siis ta ise on probleem ja kui ta saab kogu aeg rullides haiget -keegi teine ei saa- siis on temas probleem. Pole nii, et üks partner talle ei sobi.
Tihti need inimesed ei saa ise midagi aru. Et nad ju on rahulikud.
Nad peavad võitu ja kaotust väga oluliseks - mis on nali, see ju pole nii.
Mulle ei meeldi see väljend Win or Learn, see eeldab, et Win ei ole Learn. Kui sa oled arukas, siis sa õpid ka võites.
Küsimus on ka see, kuidas ta jõusaali teeb. Mida sa seal teed? Äkki peaksid rohkem tegema? Võib-olla pead jitsi korraks pooleli jätma ja korraks jõusaalile keskenduma?
Kui kellegil selline olukord, nagu kirjeldasid on, siis mina tahaks temaga seda arutada. On inimesi, kes teevad inimestele haiget, on neid, kes saavad haiget, täpivad liiga hilja. Meil on ka selliseid, kes mängivad vigastusi. Nad kuidagi... sihilikult saavad haiget.
Siin on head inimesed, kes saavad väga palju haiget ja kõik aitavad, varsti häirib see kõiki. Siis on need, kes subivad, pullid, keda tuleb paika panna. Ohvrimeelsed. Kõik see tuleb siia klubisse ka. Nad hakkavad oma hirme välja elama jitsi kontekstis.
Jits ravib seda. Nad hakkavad hirmudega rohkem tegelema. Minu jaoks see keskkond on lahe, see on mikromaailm. Elus ei saa sa nii kiiresti tagasisidet.
Panin meie Facebooki ordusse ka selle teksti: Jiu-jitsu taught me to try. Elus sa ehk ei julge, aga kui sa siin hakkad proovima ja tuleb välja ka lõpuks... siis see kandub ellu ka. Julgus proovida. Enesekehtestamine. Siin on mõnus labor, mikroelu, mängutuba.
Aitäh Priidule ja Ronaldile. Võimalik, et edaspidi tuleb vol2 ka. Kõike selle tunni ja 20 minuti sees küsida ei jõudnudki.
Kommentaarid
Postita kommentaar