#Ameerika, esimene osa. ESD Global Self-Defense camp
Unistused lähevad, kas teate, täide. Päriselt täide.
***
See laager - ESD Global Self Defense- toimus New Yorgi külje all, maalilise Huguenot' nimelise asula külje all. Seal oli nii mõnusalt jaheda veega järv, ümberringi paks mets ja õhk veel soojem, kui oli Eestis.
Lend oli... noh, ütleme nii, need Moskva lennujaama töötajad sõbralikkusega just ei hiilga. Muuhulgas võttis üks mind rajalt maha, nõudis ESTAt (Ameerika viisa, mida mul paberkujul olema ei pea!) ja kohta, kus paiknen. Võtsin kähku mobiili välja ja edastasin neile esimese aadressi, kus peatusin (hotell lennujaama lähistel).
"And now go to the plane... FAST."
See "Fast" oli sellise kena põhjusega, et terminal, kus New Yorgi lennukile sai, asus lennujaama teises otsas ja mul oli aega loetud minutid. Ehk siis Usain Bolt võiks vabalt mulle helistada ja nippe küsida, tegin Moskva lennujaamas elu kõige kiireima sprindi.
New Yorgis -see oli kusagil Queensis, kus asub ka JFK lennujaam - hotellis pidin ma veetma öö. Seal ma kohtasingi kaaslaagrilist Mandyt. Olime nimelt pandud samasse tuppa.
Mandy on endine tippsportlane. Ja tema lugu jahmatab. Nii kümme aastat tagasi oli ta Taekwondo tipus. Ta võitis medali igal suurimal rahvusvahelisel võistlusel.
Tol ajal polnud #metoo liikumine veel juurdunud, seega kui Mandy avalikustas -sh oma spordialaliidule- treenerist, kes teda ja ta tiimikaaslasi seksuaalselt väärkohtleb, siis vastutasuks võeti talt ära pilet Pekingi olümpiale, see, mille nimel ta oli treeninud alates ajast, mil Mandy oli plikatirts. Mida teeksid sina, kui sult oleks võetud ära see, mille nimel oled töötanud viimased 20 aastat? Veel rohkem, elanud, hinganud seda eesmärki?
Mandy loost saab rohkem lugeda siit.
Tema lugu ei ole ilus, aga Mandy on imeline. Laagris klikkiski temaga kõige paremini. Suhtleme siiani.
Laager toimus kohaliku judolaagri lisaosana (organiseerija Yudit on judofänn, must vöö). Pea kõik laagrilised olid võitluskunstitaustaga. Mitte kunagi pole ma veetnud aega nii erinevate võitluskunstide harrastajatega, seal oli kõike: karate, escrima, kempo, aikido, taekwondo, judo, palju muud.
Istusime bussi, kõige taha.
Ahjaa, mu pagas oli jäänud Moskvasse, seega esimene peatus oli lennujaam, kust pidin haarama oma lõpuks New Yorki jõudnud kohvri.
Sõit laagrisse pidi kestma paar tundi. Mandy tudus, mina vaatasin New Yorgi osariigi pisikesi linnakesi, valgeid maju, tihti kaunistatud loosungiga, mis promosid Jeesust.
Siis jõudsime kohale. Kohta, kus pidi leidma aset instruktori-õpe.
Laager tükis järve ja metsaga oli väga vinge. Hommikuti olid kella-seitsmesed tai chi trennid (kuhu ma kunagi ei jõudnud, magada oli vaja). Meid majutati kümnestesse tubadesse.
Õpingud algasid kohe. Päevad olid nii teoreetilist kui ka praktilist osa täis: loengud, mängud, löögid. Läksin laagrisse ilma ootusteta, aga see, mis toimus, oli väga meeldiv üllatus. Laagris harjutasime tihti "ei" ütlemist.
"Ei" on täislause, rõhutas üks mu juhendajatest, kanadalanna Sheila.
Üks kõige veidram osa oli IMPACT koolitus. IMPACT on programm neile, kel varasem kokkupuude võitluskunstidega puudub. Üks laagris viibinutest - Lisa- oli isegi käinud Oprah' saates seda tutvustamas.
Igatahes muuhulgas nägi see ette, et kostüümis mees (väga väga väga jõhkralt vooderdatud ja hiiglasliku kiivriga) tuleb ja ründab. Vahel verbaalselt, vahel füüsiliselt, vahel mõlemat. Ja siis... me pidime vastavalt käituma.
Et. Khm. Me muuhulgas harjutasime, kuidas sellele ründajale virutada jalga kubemesse.
Kõige enam meeldisid mulle loengud. Meg pidas loengu trauma läbi elanud naiste juhendamisest (mis teha, kui tekib traumareaktsioon?).
Kõige sügavama jälje jättis mulle Arlene Limas. Pole just väga palju üritusi, kus mul on au olla nii pikalt olümpiamängude kuldmedalistiga. Sest seda Arlene oli (1988. aasta olümpiamängud). Need toimusid Lõuna-Koreas. Taekwondo on, eksole, Koreas alguse saanud spordiala. Arlene oli pidanud treenima üksi 14. eluaastast alates, kuna ta klubi pandi kinni. Arlene'i isa tegi perekonna garaažist treeningsaali. Palavate ilmadega oli selle uks avali, lapsed tulid uudistama. Nii leidiski Arlene end ühel hetkel 40 lapse ees, trenni andmas. Ja just see -ütleb Arlene- oli tema edu võti. Ta õppis õpetades. Koreas toimunud olümpia finaalis seisis ta korealanna vastas - ja võitis teda.
Ma ei oodanud, et sellise kaliibriga atleet on... nii vähe ennast täis. Inglise keeles on see omadussõna humble, eesti keeles lihtsalt pole sobivat vastet. Ta nägi nii palju vaeva teiste heaolu nimel. Kuldmedalit ta ei maininud, seda tegi tema eest Mandy (Arlene hoolis Mandyst väga, ja püüab teda toetada, kuidas suudab).
Arlene rääkis mulle, kuidas tuleks jääda oma tugevuste juurde. Näiteks tema sõbral on see maadlus, siis läks MMAsse, hakkas poksima, ei usaldanud oma maadlust. Nüüd läks juurde juurde tagasi, hakkas maadlema, võitis just ühe tiitlimatši.
Ma: "Oot... su sõber on Henry Cejudo?!?!?!?!? Kes võitis just Demetrius Johnsonit?!?!"
Arlene: "Jep."
Okei.
Veel rääkis Arlene, kuidas ta õpetab mustanahalisi ja latiino lapsi. Ja et tal on vaja, et neil (vahest väga tõrjutud) lastel oleks, kellele alt üles vaadata, ja kuidas Henry käib ja räägib nende latiinolastega. Ja siis neil tekib teadmine, et ka nemad võivad kuhugile jõuda. Eneseuhkus.
Ma sain oma laagrikaaslastega väga sügavalt sõbraks. Nad olid vanuses 19-70 ja uskumatult ägedad naised. Siinkohal ka ülestunnistus: olen varasemalt võtnud sellise üleoleva hoiaku kõikide teiste võitluskunstide kohta. Sest MMA näitab, mis tegelikult töötab.
Alles selles laagris sain aru, et vahet ju pole. Enamik meist ei lähe iial tänavale kaklema. Liigutamine on tore ja kui sulle meeldib väga aikido, siis cool. Inimesed on leidnud trenni, mis neile väga meeldib. Ja see on ju äge.
Laagri lõpp oli maru emotsionaalne. Üks harjutus on selline: pidime kirjutama midagi männipuidust plaadile, mis oli muide päris paks. Plaadile pidime midagi kirjutama midagi enda kohta. Kas head või halba, vahet pole.
Ma olin esimene, kes seda tegi. Plaadi purustasin esimese löögiga. Boom. Emotsinaalne laeng, mille sealt sain, oli ikka päris jõhker. Ja need sõbrad, kelle sealt sain... jõhker.
Kahel õhtul osalesin ka judotreeningutes, randoori-osas. Seal õnnestus korralikult pange panna, teha järgnevat:
1) tegin mingile mustale vööle sirge jalaluku (väga halb)
2) tõusin guardi pässimiseks püsti (väga halb)
Laagris oli väga vanu judokaid -sh 93- ja 86-aastased. Mõlemad võistlevad ikka veel.
86-aastane judoka ütles, et
Viimasel päeval pidime koostama kava, omaenda enesekaitsekursuste plaani. Ja siis... oli tarvis lahkuda. Ma olin kurb. See oli ääretult vinge kogemus ääretlult vingete inimestega.
Aga teisalt - see on seikluse algus. Ja võib-olla... võib-olla lähen tagasi.
Panen hiljem eraldi kirja, kuidas Marcelo juures trenni tegin. Seegi seiklus.
Matil näeme!
Laura
PS: Homme on Finnish Open! Olen kaunis palju vaeva näinud, grillkana peab juba vähehaaval vett. Hästi läheb. Olen elevil, tahaks juba oma oskused proovile panna.
 |
***
See laager - ESD Global Self Defense- toimus New Yorgi külje all, maalilise Huguenot' nimelise asula külje all. Seal oli nii mõnusalt jaheda veega järv, ümberringi paks mets ja õhk veel soojem, kui oli Eestis.
Lend oli... noh, ütleme nii, need Moskva lennujaama töötajad sõbralikkusega just ei hiilga. Muuhulgas võttis üks mind rajalt maha, nõudis ESTAt (Ameerika viisa, mida mul paberkujul olema ei pea!) ja kohta, kus paiknen. Võtsin kähku mobiili välja ja edastasin neile esimese aadressi, kus peatusin (hotell lennujaama lähistel).
"And now go to the plane... FAST."
See "Fast" oli sellise kena põhjusega, et terminal, kus New Yorgi lennukile sai, asus lennujaama teises otsas ja mul oli aega loetud minutid. Ehk siis Usain Bolt võiks vabalt mulle helistada ja nippe küsida, tegin Moskva lennujaamas elu kõige kiireima sprindi.
New Yorgis -see oli kusagil Queensis, kus asub ka JFK lennujaam - hotellis pidin ma veetma öö. Seal ma kohtasingi kaaslaagrilist Mandyt. Olime nimelt pandud samasse tuppa.
Mandy on endine tippsportlane. Ja tema lugu jahmatab. Nii kümme aastat tagasi oli ta Taekwondo tipus. Ta võitis medali igal suurimal rahvusvahelisel võistlusel.
Tol ajal polnud #metoo liikumine veel juurdunud, seega kui Mandy avalikustas -sh oma spordialaliidule- treenerist, kes teda ja ta tiimikaaslasi seksuaalselt väärkohtleb, siis vastutasuks võeti talt ära pilet Pekingi olümpiale, see, mille nimel ta oli treeninud alates ajast, mil Mandy oli plikatirts. Mida teeksid sina, kui sult oleks võetud ära see, mille nimel oled töötanud viimased 20 aastat? Veel rohkem, elanud, hinganud seda eesmärki?
Mandy loost saab rohkem lugeda siit.
Tema lugu ei ole ilus, aga Mandy on imeline. Laagris klikkiski temaga kõige paremini. Suhtleme siiani.
Laager toimus kohaliku judolaagri lisaosana (organiseerija Yudit on judofänn, must vöö). Pea kõik laagrilised olid võitluskunstitaustaga. Mitte kunagi pole ma veetnud aega nii erinevate võitluskunstide harrastajatega, seal oli kõike: karate, escrima, kempo, aikido, taekwondo, judo, palju muud.
Istusime bussi, kõige taha.
Ahjaa, mu pagas oli jäänud Moskvasse, seega esimene peatus oli lennujaam, kust pidin haarama oma lõpuks New Yorki jõudnud kohvri.
Sõit laagrisse pidi kestma paar tundi. Mandy tudus, mina vaatasin New Yorgi osariigi pisikesi linnakesi, valgeid maju, tihti kaunistatud loosungiga, mis promosid Jeesust.
Siis jõudsime kohale. Kohta, kus pidi leidma aset instruktori-õpe.
Laager tükis järve ja metsaga oli väga vinge. Hommikuti olid kella-seitsmesed tai chi trennid (kuhu ma kunagi ei jõudnud, magada oli vaja). Meid majutati kümnestesse tubadesse.
Õpingud algasid kohe. Päevad olid nii teoreetilist kui ka praktilist osa täis: loengud, mängud, löögid. Läksin laagrisse ilma ootusteta, aga see, mis toimus, oli väga meeldiv üllatus. Laagris harjutasime tihti "ei" ütlemist.
"Ei" on täislause, rõhutas üks mu juhendajatest, kanadalanna Sheila.
Üks kõige veidram osa oli IMPACT koolitus. IMPACT on programm neile, kel varasem kokkupuude võitluskunstidega puudub. Üks laagris viibinutest - Lisa- oli isegi käinud Oprah' saates seda tutvustamas.
Igatahes muuhulgas nägi see ette, et kostüümis mees (väga väga väga jõhkralt vooderdatud ja hiiglasliku kiivriga) tuleb ja ründab. Vahel verbaalselt, vahel füüsiliselt, vahel mõlemat. Ja siis... me pidime vastavalt käituma.
Et. Khm. Me muuhulgas harjutasime, kuidas sellele ründajale virutada jalga kubemesse.
Kõige enam meeldisid mulle loengud. Meg pidas loengu trauma läbi elanud naiste juhendamisest (mis teha, kui tekib traumareaktsioon?).
Kõige sügavama jälje jättis mulle Arlene Limas. Pole just väga palju üritusi, kus mul on au olla nii pikalt olümpiamängude kuldmedalistiga. Sest seda Arlene oli (1988. aasta olümpiamängud). Need toimusid Lõuna-Koreas. Taekwondo on, eksole, Koreas alguse saanud spordiala. Arlene oli pidanud treenima üksi 14. eluaastast alates, kuna ta klubi pandi kinni. Arlene'i isa tegi perekonna garaažist treeningsaali. Palavate ilmadega oli selle uks avali, lapsed tulid uudistama. Nii leidiski Arlene end ühel hetkel 40 lapse ees, trenni andmas. Ja just see -ütleb Arlene- oli tema edu võti. Ta õppis õpetades. Koreas toimunud olümpia finaalis seisis ta korealanna vastas - ja võitis teda.
 |
| Arlene'iga. |
Arlene rääkis mulle, kuidas tuleks jääda oma tugevuste juurde. Näiteks tema sõbral on see maadlus, siis läks MMAsse, hakkas poksima, ei usaldanud oma maadlust. Nüüd läks juurde juurde tagasi, hakkas maadlema, võitis just ühe tiitlimatši.
Ma: "Oot... su sõber on Henry Cejudo?!?!?!?!? Kes võitis just Demetrius Johnsonit?!?!"
Arlene: "Jep."
Okei.
Veel rääkis Arlene, kuidas ta õpetab mustanahalisi ja latiino lapsi. Ja et tal on vaja, et neil (vahest väga tõrjutud) lastel oleks, kellele alt üles vaadata, ja kuidas Henry käib ja räägib nende latiinolastega. Ja siis neil tekib teadmine, et ka nemad võivad kuhugile jõuda. Eneseuhkus.
Ma sain oma laagrikaaslastega väga sügavalt sõbraks. Nad olid vanuses 19-70 ja uskumatult ägedad naised. Siinkohal ka ülestunnistus: olen varasemalt võtnud sellise üleoleva hoiaku kõikide teiste võitluskunstide kohta. Sest MMA näitab, mis tegelikult töötab.
Alles selles laagris sain aru, et vahet ju pole. Enamik meist ei lähe iial tänavale kaklema. Liigutamine on tore ja kui sulle meeldib väga aikido, siis cool. Inimesed on leidnud trenni, mis neile väga meeldib. Ja see on ju äge.
 |
| Minu plaadil oli kirjas: I am kind. |
Ma olin esimene, kes seda tegi. Plaadi purustasin esimese löögiga. Boom. Emotsinaalne laeng, mille sealt sain, oli ikka päris jõhker. Ja need sõbrad, kelle sealt sain... jõhker.
Kahel õhtul osalesin ka judotreeningutes, randoori-osas. Seal õnnestus korralikult pange panna, teha järgnevat:
1) tegin mingile mustale vööle sirge jalaluku (väga halb)
2) tõusin guardi pässimiseks püsti (väga halb)
Laagris oli väga vanu judokaid -sh 93- ja 86-aastased. Mõlemad võistlevad ikka veel.
86-aastane judoka ütles, et
"I watched you. You are a good competitor. You are waisting your time with that jiu-jitsu. You have that spirit. You would be an amazing judoka."
No vot!
Viimasel päeval pidime koostama kava, omaenda enesekaitsekursuste plaani. Ja siis... oli tarvis lahkuda. Ma olin kurb. See oli ääretult vinge kogemus ääretlult vingete inimestega.
Aga teisalt - see on seikluse algus. Ja võib-olla... võib-olla lähen tagasi.
Panen hiljem eraldi kirja, kuidas Marcelo juures trenni tegin. Seegi seiklus.
Matil näeme!
Laura
PS: Homme on Finnish Open! Olen kaunis palju vaeva näinud, grillkana peab juba vähehaaval vett. Hästi läheb. Olen elevil, tahaks juba oma oskused proovile panna.
 |
| Minu iseloomustused. Väga ägedad. |
Kommentaarid
Postita kommentaar