#minu 2017

On vana-aasta õhtu. Ja ma teen klubile tööd. 

Sest varem polnud aega. Mul on hiiglaslik tegemata tööde list (jälle) millel ei paista olevat lõppu (jälle) ja sinna lisandub muudkui asju juurde (jälle). Kui mina. Samas patt oleks kurta. Ma teen asju, mis mulle meeldivad. Aeg-ajalt Ivi ohkab eriti raskelt, silmis pilk "mis ma sulle kogu aeg räägin" ja "nojah, mõttetu on sulle sama juttu rääkida. Kogu aeg.".

Nojah.

Panin rutuga kokku omaenda 2017. aasta muljed ka. Siin nad on.

See oli üks pagana tore jitsiaasta.

TRENN
Ronald ütleb ikka, et inimesed arvavad, et nad teevad rohkem trenni, kui tegelikult. Aga mul on selle vastu selline kaval nipp nagu onlain-trennipäevik. Kannan sinna korralikult iga kord trennitunnid sisse. Ja voila:

Trenni on tehtud jõhkralt. Vahele on jäänud vaid üks nädal (kus kõik... KÕIK oli väga pekkis).

Kokku trennitunde:

VÕISTLUSED
Võistlustel läks päris kenasti. 2017. aasta "saak" on:

- Pan Pacs kuldmedal;
- Finnish open hõbemedal;
- Eesti meistrivõistlused lukumaadluses hõbemedal (kuigi võiks ka pronks olla, väike Mari tegi minuga uut ja vana);
- Scandinavian Bjj tournament hõbemedal oma kaalus, pronksmedal avatud kaalus;
- Scandinavian NoGi championships hõbemedal oma kaalus;
- Nordic open pronksmedal oma kaalus, pronksmedal avatud kaalus.

Ehk siis: 1 kuldmedal, 4 hõbemedalit, 3 pronksmedalit.

(Siia võib kerge lisandina kirjutada, et kolm neist võistlustest olid sellised, kus osalejaid rohkem peale minu ja vastase ei olnudki. Ehk siis "antud" hõbemedalid. Mis ei tee neid vähemväärtuslikumaks. I showed up.)

Pässimist harjutamas. Foto: Hele Otti

Oli selliseid võistlusi, mis olid väga-väga keerulised eneseületused. Ja siis on selliseid, kus ma keerasin kõik põhjalikult tuksi. Oli üks, mis oli väga-väga ebaõiglase lõpptulemusega (Rootsis). Ja selline, kus kõik õnnestus täitsa ilusti (Austraalias).

Miks ma täpsemalt seda kõike teen (seda kõike = võistlusi), jääb mulle endiselt kergelt hämaraks. Ma tean vaid, et see teeb mind paremaks. Igas mõttes.

EESMÄRGID
...õnnestusid osaliselt. Neli välisvõistlust (mis eelmisel aastal endale eesmärgiks püstitasin) tegin (ja mõned veel pealegi), "rohkem rõhku jõusaalile" - seda oleks võinud paremini teha. Ohjah, uuel aastal uuesti.


ARENG
28. augustil (sünnipäeval) sidus Ronald Stimmer mu vööle kolmanda triibu. See oli tore. Mitte ülearu oluline, aga tore. Triibu nimeks sai Kaspar. (Yeesh, I am weird. Miks see ikka veel uudis on.)

Aga triibust olulisem on see, et ma olen palju-palju parem kui eelmine aasta samal ajal. Ma arvan, et ma annaks eelmise aasta minale sirge näoga turmpsi.

SEMINARID, LAAGRID
Võtsin taas osa suvelaagrist, Mardo Männimäe kahest seminarist, 3D Treeningu kevadlaagrist, Eesti naisjitsikate laagrist.

Päris kena kogus.

REISIMINE
Rullisin Austraalias, rohkem see aasta ei jõudnudki... mis on veidike kurb, aga mis seal ikka.

See-eest oli Austraalia iiiimeline.

AASTA KÕIGE ÄGEDAMAD HETKED
- Ma sain spinnid tööle. See tundus nii keeruline alguses, et pani väga väga sügavalt ohkama. (Rõõmsa kokkusattumusena käisin nüüd Martin Aedma open guardi trennis, kus oli vaja... spinne. Ja need tulid välja nagu naksti.)

- Liisi aitasin kampaaniaga MMile, kus ta võitis hõbemedali (IBJJF), tiitlivöö ja kulla (NAGA). (Okei. See oli kogu täiega Liisi ja ta coachide "teene", et ta selle võitis, aga piiiisinatuke võin ju selle üle uhke olla ikka?)

- Olen nüüd päriselt klubi tiimis. Korraldan siin-seal, kirjutan, sehkendan, Priit vahepeal oigab (aga enamik ajast on tal heal meel).

- Siis veel oli Pan Pacsi võitmine faking äge. Isiklikus plaanis parim hetk.

Aga.

- Ma tõin sel aastal esimest korda kokku umbes 40 naist, kes kõik treenisid jiu-jitsut. Esimene naistelaager Eestis.

Pole midagi, mille üle oleksin ma uhkem, kui selle üle. Mitte-mitte midagi.

TULEVIKUPLAANID
Esiteks - open guaaaaaard, you old bitch. Ma PEAN selle kuidagi tööle saama!

Muidu... 2018. aasta eesmärk on liikuda. Tegeleda sellega, et oleksin parem liikuja. Vaadake, jube puine tunne on praegu. Ja nii tore, et Jass oma MoMiga meie saalis nüüd asjatab.

Teiseks saab mu uueks parimaks sõbraks jõusaal.

Plaan on ka pisut rohkem maadlusega tegeleda. Ma ei tea täpselt, kuidas selle kõik oma nädalaplaani mahutan. Mu ööpäevas on endiselt 24 tundi, mis peab mahutama päevatöö, magamise, söömise, töö klubile, aga noh...

Läksin selle murega Jassi juurde. Näis, mis saab.

"AITÄH" KOHT
Igal võistlusel (peale Austraalia oma) on seisnud mu nurgas Liisi ja Sten. Kallid. Paid.

Aitäh Priidule, et ta minusse usub. Vähemalt paistab, et usub. Aeg-ajalt toetava sõna ütlemine aeg-ajalt on asi, mida vajan rohkem, kui ta aru saab. Aitäh, härra sensei Priit.

Aitäh Ronile kõigi nende kordade eest mil mul on küsimus. Võib-olla väga rumal. Ja siis Ronald ütleb vastuse.

Ja aitäh Hedwigule ja Annikale ja kõigile teistele ägedatele treeningpartneritele! Mul on nendega hirmsasti vedanud. On selliseid treeningpartnereid, kes teevad pelgalt rullimisega sind paremaks: Sten, Taavi, Aleksei. Õnn, et Pärja meiega treenib - mul on oma kaalus neid :) Aitäh. Kniks.

Järgmisel aastal...

Jaa. Bring it on.

Laura

_____________________

Eelmiste aastate kokkuvõtted leiad siit: 2014, 2015, 2016.