#mulle ei meeldi kaotada

Mulle ei meeldi kaotada. 

Võita teisalt on ülimeeldiv. Särav medal, õlalepatsutused...

Kaotamine pole just piknik kesk päikesest ülekullatud lamminiitu. See on rohkem nagu paduvihm üksildases rannas ja sul on kõht tühi ja vihmakeep jäi koju ja kummikutes on augud ja pole kedagi, kes viiks sind autoga koju ja kodu on kümne kilomeetri kaugusel. Korraks. 

Kuid võistlustel -iseäranis kui tegu on turniirisüsteemiga- kogevad kaotusi enamik jitsikaid. Vaid üks - võitja- jääb sest puutumata.

***

Ma just loendasin kokku, mu vöö all on 16 võistlust: 3 Eestis, 7 Austraalias, 3 Rootsis, 3 Soomes. (Jep, ma olen võistelnud Eestis rohkem kui viis korda vähem kui välismaal. Go figure).

Julgelt pooled matšid olen kaotanud.

Mõned mu kaotused on valusamad kui teised. Mitte füüsiliselt. Emotsionaalselt. Rääkisin täna, üks käsi koera kasukas ja teine kohvitassi ümber, Ivi juures Austraalia-võistlusest. 

Kuidas ma endasse ei uskunud üldse, kuidas ma olin veendunud, et kaotan. 

"Kas sellest oleks midagi muutunud?" küsis Ivi ja vaatas mulle rangelt otsa.

***

Ma olen Priiduga ka jonninud kaotamise-teemal. Ja ma näen küll, kuidas ta tahaks mulle öelda õige vastuse sellele küsimusele (või probleemile), aga arvab et ma sel hetkel ei saa nagunii aru. 

Et ma pean selleni ise jõudma.

***

Kolm kõige valusamat matši leidsid aset välismaal.

3. Finnish openi matš eelmisel aastal - veetsin aega kramplikult turtlis ja kaotasin edudega.

Edudega muide olen kaotanud palju matše. Turtel on nii mõnusalt turvaline koht.

2. Veebruaris toimunud matš Estonian openil Satu Lamminpää vastu - sain kõige halvema loosi, esimeseks vastaseks Satu Soomest. Sain talle Peruvian necktie peale. Ta korises. Aga mu higised näpud libisesid. Kõik lagunes.

Hiljem ütles ta, et paar sekundit veel - ja ta oleks täppinud.

1. Kõige valusamate kaotuste kuldmedali saaks matš rootslanna vastu. Pullisin guardi, tegin aktiivselt tööd, pea pässisin lõpus - aga aega jäi napiks. Kaotasin kohtunike otsusega. Ebaõiglustunne pole OK. Mina olin see, kes matši viiki ajas. Aga see Soome musta vöö kommentaar sinna juurde - et koduvile - tegi juhtunu külma kõhuga võtmiseks sama raskeks nagu Gabi Garcia alistamise ADCC finaalis.

On veel mitmeid huvitavaid kaotusi. Austraalias, kui mu vastane valetas, et ei täppinud (seda, kuidas ta täppis, sai perfektselt videost näha!!!). Need, kus alahindan väikest vastast ("ohsaväiketuledminugakaklema"). 

***

Need kaotused on ladunud võimsa vundamendi. Ma tean, mis ei tööta, kus feilin ja mida paremaks pean tuunima. 

Kui mul neid valusaid kaotusi ei oleks olnud - poleks mul suure tõenäosusega viimast kuldmedalit.

Sest: Pan Pacsil oli hetk, mil oleks võinud minna Peruvian Necktiesse, aga ma mäletasin, kui keeruline on seda sooritada, kui vastasel on seljas gi. Ma ennetasin paaniliselt suletud kaitset, sest mäletasin, kui rõve tegu oli seda avada Finnish openil. Mu jalg oli õiges kohas üleval, sest Finnish openi epic feil kriipis siiamaani. Ma ei jäänud umbturtlisse, sest Rootsis kaotasin nii tehes.

Need kaotused panid jalaga tagumikku. Ja sundisid muutma asju, mis olid muutunud oh-kui-mugavaks (khm, turtel).

Need vead, mis kaotades tegin, oleks kokkuvõttes lõplikult ilged lollused vaid siis, kui ma neid ära ei parandaks. See oleks õppetundide raiskamine. Sisuliselt.

Meie klubis armastatakse seda Samuel Becketti tsitaati:

Ever tried. Ever failed. No matter. Try Again. Fail again. Fail better.

Kaotamine ei meeldi mulle - kõigest hoolimata. See on nagu ülikibe ravim, mida keset ägedat gripihoogu võtma pead, et parem hakkaks: maitseb sitalt, aga köha kaob ja palavik ka alaneb.

Laura

Muide, Pan Pacsil feilisin ka... triangliga. Poolfinaalis. Käisin täna Liisiga selle üle. Pean katsetama hakkama. 

Avatud kaitse on järgmine suurem eesmärk, selles feilides olek palju kaotanud. Mängisin rullides avatud kaitset. Hakkas natuke kana moodi välja nägema. Järgmine kord feilin selles natuke paremini.