#Miks armastan jiu-jitsut. Ja miks vihkan

Täna algas Tagasisdenädal. 1,5 tundi järjest isolatsioonisparri. Hakkama sain. Üle-eelmisel korral olin haigeks jäämas ja jalutasin lihtsalt poole pealt minema. Järgmisel päeval olingi haige ja siruli... Eelmisel korral olin vigane (Nordic Openilt saadud käesidemevenitus). 

Teema: avatud kaitse. Üllatus - ei läinudki nii sitalt, kui ootasin. Eriti ei pässitudki mu avatud kaitsest mööda, vähemalt mitte üle-elu-lihtsalt. Vahest saab isegi asja?

Aga palju olulisem on see, et täna on 3. aastapäev. Minu kolmas jujuversary. Piduuuuu.

Siit tuleb traditsiooniline aastapäevapostitus. (Esimese aastapäeva postitust saab lugeda siit, teise jujuversary oma siit).

Kolmanda-aasta-postitus on jitsi headest ja veadest. Neist asjust, mida armastan ja mida... mitte nii väga.

***

Põhjused, miks jitsi armastan

1. Jiu-jitsu inimesed
Mul on teooria. Sparrides paned sa end väga haavatavasse olukorda, põhimõtteliselt tehakse sulle korduvalt ots peale (kägistuse pikaajaline pealhoidmine seda põhimõtteliselt teeb) või siis vigastatakse väga räigelt (luumurd), siis see sõprus tuleb kohe väga libedalt.

Ilma jitsita poleks mul mu tüdrukutegängi... Ivit ja Helinit (kes elab praegu Rakvere unelmate-elu) ja Kärti.

Rääkimata Mike'ist ja Johannast, Debist ja Dionist (Austraalia). Ja Miiast (Soome). Ja kõiki teisi.

2. Õppimine ei lõppe iial

Kogu aeg on mingi kuramuse puslelahendamine mis ei lõppe mitte kunagi. See on nagu kolme peaga lohe, millel on veel tuhat üllatuslikult väljailmuvat pead, kusjuures iga pea maharaiumisel kasvab seitse uut.

It. Never. Ends.

Ja see on põnev.

 

3. Treeni-MÄNGI-võitle

Ütleme nii: kui on ikka ilgemalt halb päev, ema on millegipärast vihane ja trükitähtajad on nagu sajakilosed hantlid su küljes, mis muudkui vajutavad sind maadligi, on väga äge minna trenni, panna selga oma lemmik-kimono (või rashie) ja mõelda, et sa oled tegelikult pidžaamas ja mürad. Ja ümiseda teinekord "Spiderpig, spiderpig, does whatever Spiderpig does..." ja lihtsalt lasta vabaks kõik mured. 

Eelmine nädal näiteks õppisime aktiivset turtlit ja üks harjutus oli selline, kus ülemine pidi selga võtma, üks konks sees ja harness peal. Ja ma tegin seda Jormale mitu korda just seetõttu, et nii kuradi äge oli sealt alla sadada ja hüüda samal ajal wheeeeeeeeee.

Olen tähele pannud, et mu tuttavad räägivad trennist kui karistusest. Et Jaanide ajal sõin ilgelt palju, peab trenni minema.

Ja siis olen mina, kes ma jooksen trenni suunas igal võimalusel, sest tahan. Trenn ei ole kuramuse karistus, see on preemia. Ja see ongi minu meelest enamike treeningute viga. Need on üles ehitatud kui midagi, millega korvata pühade ajal tehtud kahju, või siis saavutada vorm. And then what?

You can quote me: trenn peab olema äge. Siis põlevad need kalorid ja tuleb vorm ja kõik see muu.

4. Kõik need hetked, kui pärast ränka vaevanägemist saad millegagi hakkama

See hetk, kui ma tegin oma esimese jalaluku. Sparris. See oli Soomes ja ma saatsin mõttes tänusõnad coach R suunas (aka jalalukuguru).

See hetk Tšehhis, kui spinn turtlis välja hakkas tulema.

See hetk, kui ma võitsin oma elu esimese kuldmedali (Perth).

Kõik hetked, kui teen vastasele Peruvian bitchtie necktie.

Ja see hetk, kui korraldasin ära naistelaagri (ultimate success).

Ja kõik need teised hetked.

5. Jiu-jitsu rändamine

Ma arvan, et mu Aussi-retk poleks olnud jitsita pooltki nii tore (ega kohutav).

Edaspidi kordub sama muster. Kui Amsterdami lähen, ei piirdu ilmselt Anne Franki muuseumi ja muu sellisega, ikka otsin jitsiklubi üles.

6. Tugevaks saamine

Ma olen enamiku oma elust olnud kaunis ebasportlik. Koolis oli mul kehalisest kasvatusest vabastus ja puha (perearst andis tõendi). Kaugust ei jõudnud hüpata ja krossijooksus olin heal juhul eelviimane. Nüüd teen sparrinädalad (2h sparrimist, sh minutilised vahepausid iga sparriraundi järel) nagu nalja.

Ahjaa. Töö tervisekontroliis öeldi, et mu analüüside tulemused on "nagu õpikust võetud". Vot.

 See tugevolemine töötab mitmel viisil. Füüsiliselt. Vaimselt.

Enesekindlusega teeb samuti head tööd. Soovitan.

Asjad mis pole jitsi juures eriti toredad

1. Vigastused

Mul on neid olnud keskmisest white beldist märksa rohkem: pindluumurd, mõlema põlve sidemed on vatti saanud, käesidemed ka. Nina kriuksub siiamaani. 

Valu on tühiasi, aga need hetked, mil matile ei saa, sest mingi kuramuse vigastus on, on ikka eriti haledad.

Muide, pärast jõusaaliga alustamist on vigastuste arv minimaalne. 

2. See õppimine ei lõppe iial

Don't get me wrong, enamasti ma armastan seda, aga vahel tuleb selline abitu tunne peale. Nagu Augeiase tallide puhastamine toimuks, mitte mingisuguse lootuskübemeta, et ehk kunagi see värk valmis saab.

 

3. Higine ja kole 

Pärast kahetunnist trenni olen ma tavaliselt jõhker kogum higisest gist, karvadest, sinisekirjudest jalgadest ja suvalistest keha külge kleepunud matilt hangitud esemetest (nt poroloontükid). 

Ehteid pole tükk aega külge pannud (trennis tuleb nagunii ära võtta) ja üldse... keeruline see tüdrukolemine. 

4. Valge vöö hetked

Need trennid, kus sa mõtled, et kas sa kunagigi midagi jitsist oskasid.

Kui igaüks, kes vähegi üritab, pässib su guardi.

Kui sa saad viissada korda käeluku ega saa aru selgitusest, mis sa valesti tegid ja saad edasi neid kuramuse käelukke. Samal kombel.

Või kui sa rullid eriti osava inimesega, kes peab sinuga kõige koleda tegemiseks rakendama oma E-mängu. 

5. Need hetked, kui su sparri/drillipartner on jobu

Ma loodan, et ma ise pole olnud. Aga see rikub trenni(kogemuse) ära küll.

Meie treener Priit räägib (viimasel ajal) iga trenni eel, et uued, öelge, et teil on esimene kord/nädal/kuu. Ja vanad, andke uutele hea kogemus. Ma ise püüan eriti tüdrukuid aidata, mul on vaja, et nad sigaheaks saaks ja siis mind ka paremaks teeksid selleläbi.

Aga aeg-ajalt tuleb ette trennipartnereid, kes on lihtsalt jobud. Kui nad pole oma gid pesnud paar kuud või on rulli ajal jõhkrad affid. 

6. Trenn võtab kogu vaba aja

Ma pidin kaks nädalat hoogu võtma, et kinno jõuda. Põhiliselt ongi elu selline, et töö ja siis trenn. Midagi muud eriti ei jõuagi. Võiks ka muudmoodi, aga...

Prioriteedid on sellised. Vähemalt praegu. 

7. Ilgelt aeglane areng. Platood.

See pole sprint (vaid maraton) ja võrdlema peab eelkõige iseendaga, aga vahel on natuke kurb küll, kui vaatad inimesi, kes alustasid sinuga samal ajal ja on sigaosavad. Arenevad krdi Ferrarikiirusel.

Ja siin olen ma, ikka jändan selle grillkanaga.

Oeh.

Mõned ongi aeglasemad kui teised. 

Ma olen kohe erakordselt aeglane, mis sest, et ilma väga vinge põhjuseta (vigastus) pole puudunud ühestki trennist, käin avatud mattidel ja jõusaalis ka. Filmin, võtan eratrenne. Nope.

On neid trenne, kus ei tule miskit välja. Või kus mõtlen, et mind võiks heaga maha kanda. Ja siis on veel platood, millel ei näi lõppu.

Mis seal ikka. Sellest hoolimata... pagana tore on. Enamasti.

Eks?

Laura C.