#kaotamisest
Praegu ei ole matil tore olla.
Isegi natuke mitte. Käin kohal ja tunne on, et... meh.
***
Võistlusvideot vaadanud kokku: liiga palju kordi.
Eile oli Estonian open.
See võistlus... Suht pask, minu poolt. Kaotada esimeses raundis, ilma võimaluseta võistelda edasi. Viieliikmelisest bräketist sain ma kõige kehvema loosi. Mulle tegelikult meeldis see - oli lootus saada kõige rohkem matše. Aga kaotada nii, et subist jäi paar millimeetrit puudu... Nii, et vastane võidabki kogu kupatuse ära...
***
Viimasel ajal on üldse erakordselt kehvasti. Esimest korda elus pole trenniminek enam põnev. Lähen ikkagi, sest... ei teagi. Kohusetunne?
Kui ma natuke targem oleks (ilmselgelt ei ole), siis ma teaks küll, et sellise suhtumisega ja poolvigaste juppidega võistelda pole just eriti nutikas.
Long story short: tegin enam-vähem okeilt: mängisin Priidu suletud kaitset ja nii edasi - kuni saabus 40 sekundit enne lõppu, kus suure hurraaga Peruviani jahtima jooksin ja kõik p***e keerasin. Ega polnud eriti tuju miskit teha ega öelda aga kohustused. Laurile lubasin sekundeid karjuda ja hingamist, niisiis... jäin.
Kaotamine sakib. Ja tebe haiget. Rohkem, kui ükskõik missugune sirge käelukk. Ja sellest ei saa, kurat, välja ka täppida. Nii lihtsalt on.
Ma tean kogu seda teooriat: sellest, kuidas see kõige rohkem arendab ja nii. Praegu ei taha selle peale mõelda. Tahaks lihtsalt kerra tõmmata.
Jep, see tundub ebaõiglane, et tiimikaaslane pidi finaalisaamiseks tegema vaid matši Tartu debütandiga, jep, seegi, et ma vaid ühe matšiga pidin piirduma ja isegi kolmanda koha matši teha ei saanud, aga guess what. That's life. It's never going to be fair.
***
Motivatsioonikriisi kohta arvas Priit, et... see, kuidas ma nüüd käitun ja mida ses olukorras teen, ilmselt defineeribki mind.
Ju siis.
Panen oma Supergirli sokid jalga ja vaatan edasi. Kannatlikult.
Laura
Isegi natuke mitte. Käin kohal ja tunne on, et... meh.
***
Võistlusvideot vaadanud kokku: liiga palju kordi.
Eile oli Estonian open.
See võistlus... Suht pask, minu poolt. Kaotada esimeses raundis, ilma võimaluseta võistelda edasi. Viieliikmelisest bräketist sain ma kõige kehvema loosi. Mulle tegelikult meeldis see - oli lootus saada kõige rohkem matše. Aga kaotada nii, et subist jäi paar millimeetrit puudu... Nii, et vastane võidabki kogu kupatuse ära...
***
Viimasel ajal on üldse erakordselt kehvasti. Esimest korda elus pole trenniminek enam põnev. Lähen ikkagi, sest... ei teagi. Kohusetunne?
Kui ma natuke targem oleks (ilmselgelt ei ole), siis ma teaks küll, et sellise suhtumisega ja poolvigaste juppidega võistelda pole just eriti nutikas.
Long story short: tegin enam-vähem okeilt: mängisin Priidu suletud kaitset ja nii edasi - kuni saabus 40 sekundit enne lõppu, kus suure hurraaga Peruviani jahtima jooksin ja kõik p***e keerasin. Ega polnud eriti tuju miskit teha ega öelda aga kohustused. Laurile lubasin sekundeid karjuda ja hingamist, niisiis... jäin.
Kaotamine sakib. Ja tebe haiget. Rohkem, kui ükskõik missugune sirge käelukk. Ja sellest ei saa, kurat, välja ka täppida. Nii lihtsalt on.
Ma tean kogu seda teooriat: sellest, kuidas see kõige rohkem arendab ja nii. Praegu ei taha selle peale mõelda. Tahaks lihtsalt kerra tõmmata.
Jep, see tundub ebaõiglane, et tiimikaaslane pidi finaalisaamiseks tegema vaid matši Tartu debütandiga, jep, seegi, et ma vaid ühe matšiga pidin piirduma ja isegi kolmanda koha matši teha ei saanud, aga guess what. That's life. It's never going to be fair.
***
Motivatsioonikriisi kohta arvas Priit, et... see, kuidas ma nüüd käitun ja mida ses olukorras teen, ilmselt defineeribki mind.
Ju siis.
Panen oma Supergirli sokid jalga ja vaatan edasi. Kannatlikult.
Laura
Kommentaarid
Postita kommentaar