#kolmas: Leedu ehk üks väga hullumeelselt lahe seminar

Kes tahab Leetdu seminarile kaasa tulla, küsis Coach P meie fesaris. Mismõttes KES tahab? Ma isegi ei mõelnud. Sest MINA tahan. 

Pealekauba on mul pooleli #project20, eesmärk rullida kahekümnes riigis ja Leedu on nii mõnusalt läbirullimata.

Kohale otsustasime minna mina, Taavi (blue belt), Kärt ja Kadri (white beldid nagu mina).

Etteruttavalt: see retk õnnestus igas mõttes. Kuid seda edasi anda on keeruline. Liiga palju nalju, mis vajaksid pikalt lahtiseletamist ja mis ehk niimoodi kirjapildis naljakad enam ei tundu. Mis teha. Siin on retke suhteliselt pealiskaudne kirjeldus. 

Tulge teinekord kaasa.

***

Mul on jitsis -nagu ikka- kindlad positsioonid, millega karmilt vaeva näen. Hetkel on teemaks suletud kaitse (ülemine), grillkana (ehk avatud kaitse) ja turtel ja ma kasutan iga jumala võimalust, et neid pisutki edasi aidata. Soome seminari rullid olid eriti suureks abiks, filmisin kõike ja saatsin Ronile ja Stenile küsimusi.

Nendest kõigist areneb kõige aeglasemalt grillkana. Suur õnn, et samal nädalal oli see teemaks algkursusel ja siis, päev hiljem põhigrupis.

Coach P ja Irmantas arutasid omavahel. Otsustasid, et võtavad teemaks suletud kaitse, grillkana ja turtli.

Etteruttavalt: Ma olen nüüd grillkana õppinud kahe nädala jooksul kolmelt treenerilt.

("Ja ikka mitte midagi ei oska," ütleks Priit ilmselt noriva tooniga. EGA EI OSKA KÜLL JAH.)

***

Reisi eel oli meil juhtumisi olukord, et Priit teatas, et kell ÜHEKSA hakkame sõitma. Ja et see ei tähenda, et üheksaks olema kohal. Siis teatas sedasama veel umbes paar-neli korda.

Ma siis vedasin oma musta spordikoti (mis sisaldas pea kõiki nogiasju, mis mul kapis olid) õlale ja tammusin rõõmsasti aegsasti bussipeatusesse.

Aga need ummikud, mis Mustamäed valitsesid, nende peale tekib mul selline hapu nägu. Kunstiakadeemiasse tellisin sellega seoses ruttu takso ja jõudsin kaks minutit PEALE üheksat Sikupilli Statoili.

Tee Vilniusesse oli täis nalju ja vadistamist, põhimõtteliselt rääkisime mina ja Kadri ja Kärt ja Priit natuke oigas esiistmel, loodetavasti puhtast rõõmust suurepäraste jitsikate üle, kes ta tuju üleval püüavad hoida. Osss. Osss?

Nalju jagus ka, ilmselt tuleb märksõnana esile tuua "mehitatud kassipojad".

Leetu jõudsime õigeks ajaks. Irmantase gym, selgus, on pisike ja maru hubane. Ainus asi, mis veidi muret valmistas, oli fakt, et kogu gymi peale oli üksainus dušš, aga kuna rääkimist ja rullimist oli kaunis palju, siis kes ikka minema kippus, käisime kordamööda pesus ja ülejäänud rullisid või lobisesid.  Kohal oli alla kahekümne mehe, tüdrukuid ei olnud.

Õppisime suletud kaitset ja selle positsioone. Maru põnev oli drillida võõrastega, kes seda veel ei teadnud. Kordamine oli ka tore, mõned detailid olid meelest ju läinud.

Siis läksime tagasi Taavi autosse, et läheks tuttu, hilja juba ka ja.

Auto ei käivitunudki ja emotsiooni, mis siis tuli, võib kokku võtta lausega "are you fucking kidding me".

Esialgne lootusrikas prognoos, et asi tühjas akus on, ei pidanud paika. Starter oli see, mis alt vedas!

Aga füüsiline jõud aitab seal, kus mehhaanika alt veab. Auto tuli käima lükata.

Söömine on suhteliselt vajalik, niisiis läksime kohalikku söögikohta, mis põhiliselt keskendus pitsadele, aga pakkus ka salateid-suppe. Valisime siis salateid-suppe, mille peale suhteliselt ükskõikne teenindaja teavitas meid, et valida saab vaid pitsasid.

***

Ööbisime tuletõrjujate hostelis kahestes tubades - mina jagasin seda Kärdiga. Tuttu jäin peaaegu kohe, kui tule kustutasin.

Laupäevase hommikuvõimlemise raameis tegime autolükkamist ja hommikusööki sõime Statoilist (auto jäi käima). Ma tean nüüd täpselt, mis eri Balti riikide Statoilidest süüa maksab. Kokku käisime bensukates söömas/joomas oma kümme korda, kui mitte rohkem.

Laupäevane teema oli grillkana. Ma soovisin, et see trenn ei lõppeks, nii hea ja vajalik oli kõik see, mida sealt õppisin. Ainus mure - teises osas, pärast lõunasööki (ma päriselt ka tellisin grillkana salati) käis mingis asendis taas paremas põlves raks ja kerge valu. Seesama, mille ACL osaliselt vigane oli või mis iganes eelmine kord toimuski. 

Midagi hullu ei olnud, aga sparrimise jätsin targu ära.

Õhtul bowling. See tuletas meelde aegu, kui olin fresh white belt ja sügislaagri social event oli amamoodi bowling. Tore oli rääkida tüüpidega. Tea, miks meil neid üritusi enam ei ole. Võiks. Kutid. Võtke end kokku.

Brasiilia liharestos oli ka tore kuidas meesisikud liha neelasid. Seal on see süsteem, etettekandjad muudkui käivad lihavardaga su laua juures ja lõikavad, palju tahad erinevaid lihasorte. 

Samal ajal arutasime Leedu kunsti üle, mis on, vabandust, ikka kohutavalt napakas. Kuskil oli mingi hiiglaslik kivist kassilaadne toode, noh, umbes selline, mille ma lasteaia viimasel aastal plastiliinist valmis voolisin. 

Siis veel turritas ühest majast hiiglaslik roostes raudkonks. Selline, mille peale ma esimese hooga pakuks, et Hulk külastas Vilniust.

Sellepeale näitasid leedukad telefonist pilti pirakast roostes torust. mis suundus otse jõkke. Nad ütlesid, et see on ka kunst. Ja nad, st maksumaksjad maksid selle toru eest raha.

Go figure.

***

Pühapäeval pakkisime kotid kokku, lükkasime viienat korda auto käima ja õppisime gymis neli tundi turtlit. Mul õnnestus küsida hulga küsimusi (mis olid coach P andmetel, noh, mitte eriti head või nii aga KUULE MAALI MU JITS KA POLE ERITI HEA), aga targemaks sain küll. Niiet kasu ju oli. 

Head aega oli kurb öelda.

***

Tagasitee möödus suures jaos Taavi kõrvetatud Linkin Parki CDd kuulates, see pull seal makis (neil neid parimaid hitte, nagu selgus, ikka jagub) kõlas ikka Läti piirini välja. Siis läks see üle Toomas Hendrik Ilvese lapsepõlvelemmikuteks, mille peale ütlen ma, et me muusikamaitse eriti ei kattu, mul ja Toomas Hendrikul nimelt.

Ahjaa, kui Taavi ütleb kunagi teile, et x asi "kohe tuleb", siis võite minu kogemuse järgi rahulikult jope nagisse panna, õlle või kaks võtta ja minimaalselt pool krimkat läbi lugeda. Sest see "kohe tuleb" võttis nii poolteist tundi aega.

Koju jõudsime pärast keskööd.

Vinge tripp oli! ISegi auto käimalükkamine oli päris vahva.

***

Aitäh Irmantasele ja su klubile.. Külalislahkus oli enneolematult suur. Thaaaanks!

Aitäh Priidule, kes tusasusest ja düsgraafiast ("empatiseerima" ei ole sõna, tupsu) hoolimata teeb mu jitsi iga kord natuke paremaks.

Aitäh Kärdile ja Kadrile, teiega oli tore.

Aitäh Taavile, kes terve tee autojuhtimise enda peale võttis. Mis sest, et sul tegelikult õrna aimugi ei olnud, kus too Läti Statoil asus.

Maru-über-vahva oli.

Järgmise korrani.

L.