#project20 #Esimene: ITAALIA

Pärast Austraaliat on natuke tühi tunne olnud: tahaks eesmärki, mille poole püüelda. 

Esimene eesmärk on Finnish open (see on kummaliselt oluline - endast seal parim anda...), aga midagi võiks veel ju olla. Mulle ei meeldi mõte võtta eesmärgiks uus vöövärv või triip. Iseenda areng tundub palju mõistlikum mõte (sest - kamoon.) ja muidugi kogemused.

Aga mõte rullida 20 riigis tundub tore.

Esimeseks osutus -tamtaradaaa- ITAALIA.

Põhjus lihtne. Sel nädalal saatis töö mind Sitsiiliasse pagulaskriisi kajastama. Sain selleks grandirahasid, tormasin meeletult ringi. Intervjueerisin, käisin briifingutel.

Lootsin, et jõuan trenni ka. Reede õhtu veetsin Sitsiilia pealinnas Palermos. See õhtu oligi vabam -artikkel ilmus neljapäeval- ja kirjutasin klubisse Trinacria brazilian jiu jitsu Palermo.

Vastas klubi peatreener Ruben, kes oskas üllatuslikult hästi inglise keelt (mujal lõuna-Itaalias on ikka sellega raskusi). Pakkus, et tuleb järgi ja oli üleüldine sõbralikkus. Küüdist loobusin, sest see viis kilomeetrit kõndida tundus kökimöki ja teiseks tahtsin Palermot pisut näha. Lonkisin mööda via Libertad ja imetlesin parke ja vanu maju. Palermo on imeilus.

Klubi ise asus samas hoones crossfit gymiga ja oli üsna poolik - saal pooleldi mattidega täidetud. Siin-seal olid redelid, tööriistad. Vist alguse asi. See polegi nii tähtis, opeaasi, et rullida saab.

Läksin vahetasin riided ja alustasime trenniga. Peale minu oli kohal peatreener Ruben (purpel) ja kaks valget vööd. Rubenil on küll omaette treener olemas, aga ta elavat-treenivat kusagil kaugemal. Ehk siis: self-made-man suures osas. Tavaliselt olevat trennis inimesi ikka rohkem, mh kolm tüdrukut, kellest üks Itaalia valgete vööde meister. Kahju, et neid kohal ei olnud.

Sellist soojendust, nagu seal tehti, pole ma kunagi varem teinud. Jumping jacks (kuidas see eesti keeli nüüd ongi...?), kusjuures igaüks luges kümneni - esmalt treener, siis järgmine vend ja nii edasi - lisaks igasugu muud vigurid. Ristsammu ja põlvetõstet ja muud sellist polnud, aga üldiselt sai kenasti soojaks. 

Kuna gi mu kotti kuidagi ei mahtunud, käskis treener kõigil gijakid ära võtta, ja ütles, et teeme nogi tunni hoopis. Ja instrueeris minu pärast inglise keeles.Järgnes takedownide õppimine. Nagu Austraaliaski, õpetati ka siin hoolega takedowne. Ma pole neid teinud Aussist saadik ja olen neis ütlemata koba. Kohe piinlik oli, treener ka vist frustreerus natuke. Järgnesid vastupanuga drillid guardi pullida ei tohtinud, pidi tegema tingimata takedowni. Purplist treenerit ma maha ei viinud, aga kahe triibuga Luca giljotasin paar korda ära (Ron just õpetas!) ja single leg takedown tuli ka kord välja. Suure 120 kilose Giovanniga ma takedowne teha ei julenud... vägisi tuli Melbourne open meelde. Ühel hetkel tundsin kerget paanikahoogu. Põhimõtteliselt ei andnud talle absoluutselt vastupanu.

Ma pean veel mõtlema, mida sellega teha. Ilmselt tuleb enne sügist sellega pisut tegeleda (jep, lähen maadlusesse tagasi, jalg juba kannatab küll).

Edasi õppisime suletud kaitsest rünnakuid - ma endiselt jätan oma küünarnukid laokile, niisiis mulle on hea sealt kimurasid teha. Ja siis veel üht triangli setupi. 

Sparrisin kõigi tegelastega. Ütlesin kenasti algul, et ärge vasakule jalale jalalukke tehke, et ta võib natuke hellaks muutuda selle peale. Triibutu Giovanniga olin ettevaatlik - tüüp kasutas palju jõudu ja ma kartsin väga viga saada... Purpelbeldist treener lihtsalt tegi minuga kõike, mis tahtis. Üldiselt tundus, et tase on selles klubis korralik. Neil on ette näidata palju tiitleid-medaleid ka. Sain kõvasti kiita, öeldi, et mu posture on väga hea ja minuga on parem rullida kui teiste klubi tüdrukutega. Muret valmistas see, et lõpetasin mitu korda selles asendis, mida Ron parasjagu õpetab (kneeslide), aga ei suutnud seda tööle panna. Unustasin mitu korda mingi detaili (nt LÄHEMA KÄE, kurat ma ütlen, Laura!!!) ära ja siis tulemus käes... Kuid kuidas ma sealt suletud kaitsesse jõudsin, sellest ma eriti aru ei saa. Varsti hakkan rulle filmima, ehk siis saan.

Ühel hetkel muutus tund sujuvalt minu privaattunniks. Küsisin, kuidas tema suletud kaitset avab - ja noh, sain mõned mõtted juurde. Ajastus, puusad ette, käte asend.

Muide. Treener tundis 3D Treeningu logo ära. On meist kuulnud. Lisaks mõtleb ta varsti Erasmuse kaudu Tallinnasse ülikooli tulla. Huvitav, mis ta klubist siis saab..? Igatahes plaanib ta vähemalt külla tulla. Mis oleks tore. Tahaks näha teda meie klubi purplite+üles vastas. Ta on nii Harto ja Steni kaalus ka. Vot.

Jäin trenniga rahule. Kaks tundi möödus kiirelt, siis suundusin viis kilomeetrit pilkases pimeduses tagasi. Üpris kõhe oli ja tagantjärele mõeldes - tark otsus see ei olnud... Palermo pimedavõitu kõrvaltänavaid pidi hulkuda. 

Õhtul vestlesin temaga veel tükk aega Facebook chatis. Ruben on chill tüüp.

Varsti uus riik. Vist Soome.

Laura