#soomlastega kaklemas: Female Fight Cup

Ma ei oleks pidanud sinna Soomemaale üldse tükkima, aga hirmsasti tahtsin. Ja kuna ma viimasel ajal olen voodihaigena ärahellitatud harjunud oma tahtmist saama, siis läksin ka. Female Fight Cupile nimelt, kus kuus meie klubi naist võistlema suundusid.

3D Treeningu Facebooki lehelt saate lugeda paari lõbusamat teavitust, aga mulle meeldivad pikemad reportaažid ikkagi rohkem.

Kokkuvõtet saate lugeda siit.

***

Ühesõnaga: ütlesin umbes kolmapäeval ebaviisakal kombel Ivile, et ma tulen Soome kaasa. Seejärel nentisin Helinile, Liisile ja Džeinile, et neil läheb autos märksa kitsamaks. Need mu trennikaaslased/sõbrad on endile õnnetuseks liiga viisakad inimesed, et öelda, et jou, beib, nii küll ei lähe. Niisiis sättisin iseenda reedel mugavalt Ivi Audisse. 

Kuna ma ei olnud tehniliselt autosõidupiletiga, tegin sadamas kogu kambale tadaa ja kõmpisin jalgsi laevale. Laeval õnnestus mul Ivi pükse kohviga leotada, mille peale ta erilist entusiasmi ei näidanud, aga heakene küll. Lisaks mängisin veel tükk aega patja. Nii nunnu oli vaadata, kuidas Džein mu süles tudus.

Kahe tunni pärast jõudsime Soomemaale. Lõpuks sain ka mingisuguse kasulikuma funktsiooni, andsin mobiili suhteliselt valutavale Liisile. See oli ainus, mille GPS korralikult töötas.

Ööbisime Ivi õe sõbranje juures, ehmatades kõigepealt poolsurnuks tolle sõbranje koera (kes suurest hirmust kogu aja tervet seltskonda elu eest vältis).

Hommik algas niimoodi, et Ivi askeldas kella seitsme paiku nagu mingisugune ehe eestimaine haldjatar pliidi ees. Sealt tuli kohvilõhna. Ma armastan Ivit selle eest. 

Näedsa, ainult hommikukohvi lähebki sellest vaja.

Haarasime siis igaüks tassi-kaks kohvijooki, ninnunännutasime Ivi sõbranje pisikest pojaraasu ja panime asjad kokku. Võtsime suuna Lahti suunas. Otsisime natuke aega Total Center Lahti hoonet (kus kogu fiimeil fait kapp toimuma pidi), avastasime, et õige hoone on mingi hiigelgaraaži moodi hoones ja tegime grupipildi. 

Jõudsime kohale üle tunni aja varem, asetasime oma staabi jultunult saali kõige magusamasse kohta ja võistlejad panid oma gid ilusti selga. Ei olnudki keegi vööd maha unustanud!

Võtsin oma läppari kohe lahti. Pidevalt oli ühel ja teisel vaja teada matshi numbrit ja järjekorda ja lisaks oli Ordusse vaja jooksvaid teateid anda.

Esimesena läksid väikesed tüdrukud matile. Kadri ja Ksenijuke. Oi kui uhke ma olin neid vaadates. Varbad olid ilusti maas (mõne haruharva erandiga)! Kadri võitis, Kseniju sai esimese uhke välisvõistluskogemuse.

Liisi käis kaks korda käetõstmist harjutada (võit walkoveriga), võitis finaali pealtnäha chillides. Aga Džeini matsh oli NII UHKE, et mul jäi suu lahti. Ta oli punktidega ees, aga üks (1) sekund enne lõppu kägistas vastase bow and arrow'iga ära. Džeini matsh oli minu jaoks päeva üks põnevamaid (kui mitte põnevaim, aga selles osas tuleb tal Heliniga kakelda).

Ühel hetkel saabusid ka kolm Eesti meessoost fänni (aka Mairon, Sten ja Ottokar) ja üks kodustatud soomlane (Rooppe). Sten ja Mairon hakkasid kuulekalt nurgameesteks. 

Džein, Liisi ja Kadri läksid rahaümbrikke vastu võtma. Medaleid võistlustel ei olnud, selle asemel sai kaalukategooria võitja pisut raha. Korraldaja vangutas natuke pead, umbes et eestlased võtavad kogu raha endale. Hehehehee.

"We are not here to take part. We are here to take over!" tsiteeris Liisi üht teatud iirlast. Korraldajal jäi üle vaid nõustuda.

Helini pärast olin ma siganärvis. Vaat et rohkemgi, kui ükskõik missuguse iseenda võistluse pärast. Ta ei ole ju iidamast-aadamast kaua väljaspool Eestimaad võistlusmatile astunud. Helin ise oli ka silmnähtavalt närvis. 

Liisi tõusis püsti ja teatas Helinile "Axe! Murderer!". Helin naeris natuke ja läks oma esimest vastast hävitama. Vastane, euroopakate lillade vööde pronks oli suht õnnetus olukorras, sest Helin ei andnud talle eriti armu...

Siis läks finaali mürama. Vastane oli Helinist tunduvalt tillukesem, pealtnäha Džeini-suurune. Aga sigaosav. 

Selle finaali ajal tekkis paras segadus. Liisi oli Eli-Eelika nurgas (kes võitles valgete vööde absoluudis) ja Sten Helinil, aga eks me kõik karjusime asju. Ühel hetkel Liisi karjus Eli-Eelikale samal ajal, et püsti. Helin vist arvas, et see oli talle mõeldud ja läkski põlvedele. Noh ja siis see vastane kasutas seda ära ja sai vaat et kägistuse peale. Mitte eriti hästi ja õnneks oli aega järele jäänud paarkümmend sekundit. Me siis röökisime kõik koos, et kurat, pea vastu, sa oled punktidega ees. Lihtsalt kaitse.

Helin siis kaitses.

Ilusti kaitses. Võitis punktidega 7-2. 

Ma olin nii õnne täis, et ladusin kõik treeneritele ette. Priidul oli ülimalt hea meel. Ronaldil ka. 

Minul oli ka Helini üle jõhkralt hea meel. Kui tal võistluste ajal sinikaid ei tekkinud, siis minu kallikallist raudpoltkindlalt mõni tuli. 

Džein kaotas kahjuks absoluudis raskekaallasele, kes olla käinud kunagi Eestis rullil ka ja Marieli võitnud. Ühe eduga kaotas. Oli veidi aega turris selle kaotuse pärast.

Liisi ütles, et ta enam ei saa. Vigastus tegi liiga. Aga vastast ka ei paistnud matile minevat, niisiis me ergutasime teda, et mine ikka, saad võidu walkoveriga kirja.

Liisi siis läks, ja siis ilmus ta vastane ka välja. Ma ei julgenud natuke aega talle otsa vaadata. Õnneks oli vastane tilluke ja Liisi hävitas ta. Sai metsikult punkte (nii 20 ringis?) ja siis tegi sirge käeluku peale.

Siis ütles meie Liisi, et no NÜÜD küll on kõik köik.

Kusagil nende sündmuste keskpaigas avas Ivi toidukarbid. Saate aru... tshik oli eluhead omletti kaasa kokanud! Ja pannud kaasa maasinki ja kurgiviile! Ja banaani! Ivi, sa oled imeline. Ja kusagil teatas Liisi, et kuulge, nii ikka ei saa, äkki ikka vahekäigus oma staapi ei pea. Me siis võtsime viisakalt natuke koomale.

Üks asi, mida me kõik avastasime: kinnises kaitses on meil ülemine positsioon maru nõrk. Mul on see alati mõlemat jalga longanud, aga kanäe... teistel on sama jama!

Kokkuvõttes saime kolm võitu kaalukategooriates ja ühe võidu avatud kaalus, mis pole üldse paha tulemus. Käisine hurraaga Prisma kõrval mingis kiirsöögikohas söömas ja siis võtsime suuna laeva peale. Kõik olid üle keskmise rahul. 

Eriti mina. Maru hea meel oli, et end kaasa paigutasin. 

Tänusõnad lähevad kõigile mu trennikaaslastele (et nad kõige vingemad inimesed on, keda ma tean), treeneritele, et nad meid nii osavateks aidanud on ja Ivile, et ta meie eest hoolitses. Igal moel. Ja siis teatas, et keegi ei maksa selle nalja eest sentigi. Oeh, Ivi.

Ja siis veel... tahaks ise ka. Võistelda. Ühel päeval ehk... Praegu alustasin tasakesi drillidega.

***

Üks asi veel.

Ma otsustasin, et aitab sellest vigastusejamast. Neli kuud on haigeolemiseks piisav. Ma ei taha matihirmu tunda. Ma ei taha riietusruumis enam nutta tihkuda. Lõpp.

Sest tugevolemine on nüüd ainuke valik, mis endale annan.

Laura