#kuldmedal

Madalpunkt saabus pärast eelmist võistlust. Kõik jits nagu lakkas töötamast. Estonian Bully värk kriipis. Tüüne väsimus tuli hoopis - jitsist. Ja siis kirsina tordil sain põlvevigastuse (minu enda süü, proovisin kneebarist põgeneda - loll laps!). Kuni Mike ütles, et kuule, lõpeta see pull ära. Puhka veidi.

Seda ma ühe trenni jagu tegingi: jooksin trenniminemise asemel jalgupidi India ookeanisse, vaatasin Fremantle'i -Perthi boheemrajooni- rannas päikeseloojangut ja proovisin taastuda kuidas sain.

Ülejärgmisel päeval pärast vigastust läksin tagasi trenni. Hästi ettevaatlikult ja side ümber põlve. Gail tõi purgitäie mingit imelist müstiliselt lõhnavat hiina määret kaasa. (Enne Eestisse tulekut ostan seda kaasa, ma ei tea, mis seal on, aga see töötab imeliselt!)

Eelmisel nädalal ei olnud põlv enam valus. 

***

Täna toimus uus sub-only võistlus. Sama, millest võtsin osa aprillis. Bräketi järgi oleksin pidanud saama vastaseks tshiki, kelle sotsiaalmeediakontolt vaatasid vastu eriti tigedad MMA-pildid. Pildid, kus ta vastast jõhkralt tuuseldas. 

Takedowni püüdmas. Jalg on single leg takedowniks väga, väga vales kohas. Veel.

Kirjutasin ruttu Ronaldile ja uurisin MMA-inimeste jitsi eripärade kohta, ja Helinilt uurisin ka.

Enne võistlusi harjutasin 80/20s hoolega takedowne ja saidist põgenemist - kuni tundsin end seal kindlamalt. Õppisin vastase tasakaaluga mängimist, ruumi tekitamist, althaakide sissenügimist. Takedownid tegid mulle muret. Guardi pullida ma nagu ka ei julge (välja arvatud, kui vastane on väga väike). Bäkist põgenemine oli ka teemaks. Ja rünnakute lisamine mängu. Whitebeldi asi - oled sparrides kogu aeg harjunud end vaid kaitsma. Aga nii ei saa ju rallit sõita võistlustel rullida!

Ainus mure oli seljaga - vigastasin seda veidi (Ivi, jumal küll, lõpeta karjumine) täiesti trennivabalt raskeid asju tõstes. Õnn, et trennikaaslaseks on haiglaõde Gail, kes seljas kõik paika surus ja sisse määris. Selg tegi täna ainult õrnalt valu.

***

Teate, millega hommikut alustasin? 

Hehee. Salvesti tatrapudruga. Sest mul oli vaja Eesti süsivesikuid. Ma ei tea täpselt, miks, aga oli. Siin on pisike Eesti pood - õigemini nurgake ühe Eesti naise kodus. Sealt ostsin.

Pakkisin koti, astusin bussile number 24 ja poole tunni pärast olingi Claremontis. Võistlus toimus kohalikus judokeskuses - samas kohas, kus eelminegi kord.

"Do I look nervous?" uurisin Dionilt, kui kohale jõudsin.

"No. You look ready," vastas ta.

Helin, Sul on õigus, see lähebki iga korraga natuke kergemaks. Väheke on närv ikkagi sees - aga mitte sel viisil, nagu eelmine kord - nagu ujuksid kusagil paanikameres ja ei tea, kus asub päästepaat. 

Panin oma eestilipustatud ja kolmdeetreeningpätshistatud gijaki selga, ning jaaa, mu gipüksid ei olnud samast komplektist ega isegi samat värvi, aga need olid palju mugavamad kui valged ja ma tahan end eelkõige hästi tunda matil. Deal with it. Õnneks BJJ4Life korraldajad ei aja näpuga järge, ei jaki/pükstevärvil ega sellelgi, missugust aluspesu naisjitsikad peaksid kandma (erinevalt IBJJF-ist. Rule 8.3.8: In the female division, the use of thong-type undergarments is not permitted. Khm. Siinkohal. WTF hetked. Wtf hetked igal pool). Et tee millise giga tahad, peaasi, et oleks puhas ja terve. Ja võib olla küll fun.

Nagu eelminegi kord - hakkasid matshid venima. Kava järgi oleksin pidanud alustama 10.50. 

Sain matile ligi tund hiljem. Ja siis ütlesid nad, et mu MMAtshikist vastane ei ole kohale tulnud.

"!?!?!???!?!?!"

Õnneks sain asendusmatshi, division kehtis, kõik oli kena. Johanna oli mu nurgas - saate aru, kohe pärast oma matshi jooksis mu matiäärele, sest teadis, et mul on väga vaja, et keegi röögiks, et rahu, Laura, kurat, hinga! 

Takedowniga ei saanud hakkama ja ühel hetkel tõmbas vastane mu suletud kaitsesse. Püüdsin

Johanna sai oma bluebeldi kätte vaid kaks 
kuud tagasi. Ta töötas baaris öösel kella 
poole kaheni, oli roppväsinud, võistles ikkagi
(mh endast 20 kg raskema naisega) ja võitis 
oma divisioni.
You can't teach heart.

PS: Eesti lipu patchi näete?

elu eest ilusat asendit hoida ja suletud kaitset avada. Katharina lükkas oma käed mu gikraesse ja püüdis mind kägistada. Nagu Kristina aprilis. (Nad on samast klubist. Kas nad ei tea, et selline kägistusviis on natuke liiga väikese õnnestumisprotsendiga..?) Okei. Ta oli kägistusele üsna lähedal - pildi taskupanemisest oli puudu umbes pool minutit ehk- aga ma ei andnud alla. Ma ei saanud. 

Panin kogu energia grippidest vabanemisele, läksin safety positionisse (Dion õpetas), pässisin guardi, jõudsin saidi ja -jesssss- sain north/southi abil ta käe kätte. Võit tuli americanaga.

Särasin.

Mis sest, et oli vaid üks vastane. Ma astusin matile ja võtsin vastu väljakutse. Kõik teised Lääne-Austraalia naiswhitebeldid otsustasid seda mitte teha. Või - otsustasid osaleda, aga ei ilmunud kohale.

Juba matile astumine on jõhkralt suur väljakutse.

***

Open divisioni ja mu kaaluklassi vahele jäi kaks ja pool tundi. Ja ennast uuesti võistlusteks häälestada (teades, et kuld on käes) oli maru keeruline. 

Esimene matsh Caitlyniga läkski selle nahka. Tegin natuke liiga hooletut jitsi - trennis olen õppinud küünarnukke keha ligi hoidma - ja kaotasin sirge käelukuga. Mis on jama, sest neli kuud Johannaga (maru andekas bluebelt ja armbaride kuninganna) on õpetanud üsna tõhusat armbari kaitset...

Mu medali otsustas natuke järgmine matsh. Kui Caitlyn oleks selle ka võitnud, oleksin läinud hõbeda pärast võitlema. Kui mitte, oleksin jäänud pronksile.

Johanna vaatas mulle otsa. Siis vaatas matile. Ja hakkas Caitlynit juhendama.

Caitlyn võitis. Hiljem tänas Johannat, et oli suur abi. 

Tegin oma hõbedamatshsis enam-vähem sama, mis esimeses - suletud kaitse avamine, said, võit americanaga. Hõbemedal!

Järgnes väiksemat sorti söögiorgia, mu kotis oli Kalevi maasikatükkidega piimashokolaadi ja maasikaid ja Kalevi mustsõstra-marmelaadikomme ja banaane ja kookosvett ja me trennikaaslastel oli shokolaadinööpidega küpsiseid. Sest, nagu Johanna (pigem tõepäraselt kui hästikasvatatult) ütles: "Today is the I-eat-the-f**k-I-want day!"  - "Yeah, f**k this cutting weight BS!"

***

Saidis on seega juba kena. Aga... ma olen võitnud ainult americanade ja kimuradega. Ma nüüd olen natuke nõutu siinkohal. Et kas see on halb? Kas ma peaks proovima muid asju..?

Et... Ma ei tea...

80/20 BJJ võistlejad. Lapsed võistlesid ka, aga hommikul. Ainsad kullad tõime seekord mina ja Jo. 

***

Chris, Johanna esimene treener Albanyst küsis pühapäeval (ta tuli võistlusteks kohale ja külla meie gymi rullima) eelmise võistluse kohta. Ütlesin ausalt - et see sakkis. Et kuu aega oli nõme olla.

Chris leidis, et see on suurepärane. Sest järelikult õppisin sellest väga palju. 

Seda, kui palju ma täpselt õppisin, taipasin alles pärast võistlusi. See, millega eelmine kord alt läksin, oli sedakorda suts parem.

Mis tähendab, et too eelmine võistlus juskui oli hea. Tohoh!

Ahjaa... sellest Estonian Bullyndusest: nägin täna toda noort piigat, kellega mind Australian Girls in Gi võistlusel vastamisi pandi. Vestlesin temaga. Noor neiu teeb jitsi edasi. Ta oli rõõmus ja rõõsa ja ta treener ütles mulle, et tüdruk on kõvasti vahepeal arenenud.

Ma olen kindel, et temast saab tõsiselt äge jitsikas.

Selle teemaga võib seega rahu teha. Ja mul on selle üle peaaegu sama hea meel kui oma medalite üle.

Aitäh, kodused, toetamast. Sain hästi palju sõnumeid ja see on nii äge ja oluline.

Laura (kes on otsast otsani sinikaid täis ja sööb praegu keset voodit sushit ja Ben & Jerry'se maasika-juustukoogimaitselist jäätist ja joob Chilly strawberry smash piima, sest täna on ametlikult süsivesikupäev ja pekki see puhas söömine. Selleks on homme ja kõik need teised päevad).

PS: mul on üks suur kala trennis... jalalukkudega. Ma ei salli neid. Kohe üldse ei salli. See on ühtlasi ka põhjus, miks ma jalaluku-trennides lolli järjepidevusega kohal käin. Kogemus on õpetanud, et ebamugavate asendite õppimise eiramine tähendab mõttetuid kaotusi lähitulevikus. Ja just need asjad, mis nõmedad tunduvad, tuleb ette võtta.

Seega õpin mõnda aega neid kneebare ja footlace'i ja muud sellist. Mis sest, et enamik neist on lubatud vaid brownbeltidele. Jalalukumaailmas end mugavalt tundmine on päris suur asi.

#Gold medal

My low point arrived exactly after the last comp. Jiu-jitsu did not work any more. All this Estonian Bully stuff felt bad. My knee injury was a very sweet cherry on top of the cake (thisone was completely my own fault: tried to escape from kneebar. Stupid girl!). So - at one point Mike said I need to täke some time off.

I guess he was right. I missed a session, ran to ocean, went to Fremantle, tried to rest for a while.

And then went back to class. Carefully. Gail gave me some mysterious chinese potion that really helped. I plan to buy some of this stuff before I leave the country with me.

And last week... my knee did not hurt any more.

***