#esimene Aussi BJJ gym ehk Roni Radadel
Ärge iial alahinnake klubi t-särgi jõudu.
Tegin hosteli räpasevõitu köögis süüa. Jaapani tüüp tuleb minu juurde. (Tugeva jaapani aktsendiga minu valgele 3D Treeningu mõmmisärgile osutades): "You train BJJ?"
Laura: "Yeah... why?"
Tuli välja, et tüüp on bluebelt. Treeninud kuus aastat Tokyos. Poisi nimi on Keisuke, "but just call me Kei".
Siinkohal neelas mu eestlasest uus tuttav vägisi turtsatuse alla.
No, I won't. Selle asemel on ta Kiisuke. Pühapäeviti lihtsalt Kiisu.
Kiisuke ei teadnudki, et ka Austraalias saab jitsimõnusid nautida. Ega ma kade ole, valgustasin teda veidike. Täna läksime seega Kiisukesega Perthi klubisse nimega Legion13. Esmaspäeviti toimub seal basics class. Kunagi müttas selles klubis minu treener Ronald.
***
Jitsijumalad tänatud googlemapsi eest - olen orienteerumises väga muff whitebelt. Ajasime Kiisukesega kaardil näpuga järge, läksime bussile nr 212 ja olime pooletunnise sõidu järel pea õiges kohas. Gym asub bussipeatusest umbes 400 meetri kaugusel.
Hoone meenutab rohkem ladu. Austraalia kliimasse see sobib, väga mõnus oli suvise tuule käes jitsi teha.
Juba eemalt nägime gides mehi, värvilised vööd ümber ringi segi sebimas. Ukse peal tervitas meid Greyson, klubi peatreener. Ronaldi seitse aastat tagasi tallutud rada on sügav ja toona tehtud marketing võimas - Greyson tundis 3D Treeningu logo ära!
Sees oli parasjagu lastetrenn, juhendajaks brownbelt. Naissoost brownbelt!
Mulle meeldis, et seinal oli riiul skateboardide tarvis. Paljud tulidki trenni lauaga. Väga chill.
Uurisin seejärel, kus neiude riietusruum asub. Mind juhatati ühe nurgakese juurde. Alles siis sain aru, et meid on 3D Treeningus hoitud hellalt ja hoolitsetult, püüdlikult roosamannavahuses mugavuses. Teate. Austraalia nais-jitsikatel on on riietusruumiks täpselt kaks ja pool ruutmeetrit. See on rohkem kunku kui riietusruum. Ning ei mingeid pesemisvõimalusi. Kunku kõrval on pisitilluke WC.
Riietusruumi kunkusse mahub umbes üks naine korraga. Ja naisi ei olnud trennis mitte vähe...
Meestel oli enam-vähem sama olukord. Rahvast aga omajagu, nii 40 inimest. Nii riietusidki paljud mehed JA naised matil. Polnud üldse harv nähtus näha naist rinnahoidjaväel, kohe-kohe kimonosse pugemas.
Muide, triipe ses gymis ei tunnistata. Niisiis sulandusin oma neitsilikult triipudest puutumata vööga ülihästi sisse.
Siis algas trenn. Just nii - trenn, mitte soojendus. Soojendust nad nimelt ei teinudki... Hästi, väljas oli 30 kraadi ja lihased niigi soojad, aga ise tundsin küll, et kael oli imelik.
Paljud tüübid olid veidi väsinud, sest üleeile olid osariigi-ülesed no-gi võistlused. (Kuna ma ei ole Austraalia jitsiliidu registreeritud liige ega kuulu ühegisse gymi, ei saanud ma ise paraku osa võtta.) Minu juhatas Greyson ühe sirelililla giga tšiki juurde. Ta on bluebelt ja sai võistluselt oma kaalus/klassis hõbeda.
Muide, naised teevad seal vähemalt auhinnakapi järgi otsustades ilma. Tehke järgi või ostke ära.
Drill järgmine (oskan vaid kohmakalt kirjeldada): seistes asendis tuleb hüpata vastasele sülle. Nurk tuleb ka veel võtta. Paned käed ümber vastase kaela ja hüppad, ja lukustad jalad ümber teise keha. Nagu püstine suletud kaitse. Ilma naljata :D
Teise võimalusena tuleb võtta ühe käega vastase kraest ja teine käega vastase küünarnuki juurest gigripp, tõsta ühe jala vastase puusale, hüppata natukene tagasi ja tõmmata vastane suletud kaitsesse. (Mispeale tuli meelde kogu see trennijutt, et suletud kaitset ei ole olemas. Okei, vaheetapina... aga see oli ses trennis lõppeesmärk, jalad puusale ja siis suletud kaitsesse.)
Seejärel õppisime selle vastu kaitsma. Käes vastase põlvele/reiele ja... lükka eemale. Kahjuks isolatsioonisparr puudus.
Tegelikult mulle isegi meeldis midagi püsti seistes õppida. Võistlustel ei teadnud ma, mida paganat ma seal üldse tegema peaksin, polnud mitte midagi kuulnudki. Hea, et keegi ütles, et hei, kätest tuleb kinni hoida, kui maha lähed. Trennis lepime tavaliselt kokku, et kes all, kes peal. Aga see süllehüppamine... Nomaitea. Tahaks kangesti küsida Priidult, et kas tõesti niimoodi...
Ja siis, pool tundi hiljem sai näljane kaks-nädalat-jitsita-elanud-Laura-Croft rullida!!!
Eeem. Teate. Nad kõik alustavad rullimist põlvedelt. Whaaaaaaa...???? Ja Priit, Sul on õigus. Kõigil on varbad puha valesti matil. Kõigil.
Esimesena rullisin sellesama tšikk-bluebeldiga. Tegelesin peamiselt kaitsega - alistustes ei ole ma endiselt tugev. Tavapärane whitebeldi asi. Ta ei saanudki minuga midagi teha, vajadusel läksin turtlisse.
Ka edaspidi oli tervel gymil mu turtliga häda. Nad nagu ei saanud aru, mis toimub. Nagu oleks tavapärase koaala asemel äkitsi matil pruunkaru... Heheheee.
Hõbedane bluebelt ei saanudki mulle midagi teha, kaitsesin väga ilusti ta subid ära ja kasutasin seda kägistuse poole vaatamist.
Järgmisena läksin kahe nais-whitebeldi juurde. Üks sirutas kogu aeg käsi, ja no ma siis tegin siia-sinna käelukke.
Läksin mürasin natuke meestega ka. Endast raskematega. Valged ja sinised.
Eeem. Kui ma kodus 3D Treeningu saalis sinistega rullin, siis ei ole ma ühelegi sinisele olnud suurem asi väljakutse. Nad rohkem nagu hängivad seal minuga. Mairon jutustab anekdoote. (Okei, ÜKS kord jutustas. Ja aitas siis teha elu esimese berimbolo ja sai niimoodi hetkega mu lemmikpurpliks). Aga see väga palju raskem sinine... see ikka täie jõuga proovis minuga jitsi teha. Et... Kodus ei suudaks ma ühegi sinise vastu niimoodi mängida, nagu tolle tüübi vastu. Džein ilmselt teeks temaga ühe minutiga üks-null - ja Džein on ju whitebelt... Seal ta siis oli, püüdismu turtlit lammutada, kiskus ja kiskus. Aga korralik asend toimib üpris hästi, sest ta oli ikka väga hädas.
Ja... noh... tegelikult tegin metsikult vigu (nagu üks korralik whitebelt ikka) Mu turtlist põgenemine lonkas kahesajaga, sealt tiris suur jõmmbluebelt jõuga mu käe välja ja tegi käeluku.
Ja see suletud kaitsest põgenemine, mida laagris õppisime... Heakene küll, aga kuidas seda teha, kui inimene all muudkui rabeleb nagu põrguline ja sa ise tahaksid talle röögatada, et kuule-maali, ole PAIGAL!!! (Aga sisetunne ütleb, et sellele on raudselt lahendus olemas, niiet.)
Järgmised rullid läksid umbkaudu sama tähe all. Ega keegi mu juurde ise tulnud, et rullime. Naised (keda oli umbes viiendik) käisid ka pigem üksteisega rullimas, aga katsu sa näljasele öelda, et ole müürilill. Varbad olid alati maas ja õlal kriiskaski Džein "ülemine jalg". Ja väikesed Priit ja Ron kusagil kuklas käskisid varbad maas ja asend õige hoida. Ja küünarnukid keha ligi! (Selle tegi Liisi paari subiga laagri-sparris kenasti selgeks. Käsi. Ei. tohi. Sirutada.)
Nüüd tean, millega järgmine kord tööd tahan teha. Turtlist põgenemine, ülemise jala hoidmine. Naljakas, nad kõik püüdsid esimese hooga kohe gipüste grippe püüda... miks küll?
Juunis aga olen oodatud osariigiülesele givõistlusele osalema. Kahjuks ei tohi ma klubiks märkida 3D Treening, isegi mitte kaldkriipsu taha ei või panna, sest kogu asi toimub AFBJJ reeglite järgi ja osa võivad võtta seega vaid Aussi klubid...
Ma just rõõmust lakke ei hüppa selle mõtte peale. Tunnen end siiski 3D Treeningu tüdrukuna.
Lõpus toimus kummardus blackbeldi/brownbeltide suunas ja üksteise käesurumine.
***
Heh... Ron, tagasi teen selle lahkumiskingi sulle! Nimelt: lõpus rääkisin Greysoniga. Ta mäletas Ronaldit ÜLIhästi. Ütles, et see oli "nagu alles eile", kui bluebelt Eestist, Ron nimelt klubisse treenima tuli. Ja et Ron oli hullult hea. Vaatas 3D Treeningu lehelt Roni pilti ja teatas, et...
"He has aged well!"
Siis heietas veel pikalt Ronaldist. Ja vanad olijad rääkisid pikalt Ronaldi imelistest trianglitest. Olevat kohe... vohh nii imelised, et keegi vastu ei saanud!
Greyson on oma olemuselt -tundub mulle- anti-Priit. Selline lilled ja liblikad ja kõikontore. Priit on selline treener, et algul ei saa aru, et miks see tüüp seal nii jõhkralt kuri on, ja siis saad aru, et tegelikult on ausus üle prahi treeneri tööriist ja ülelüldse, ta ei olegi kuri...
Sascha, Greysoni abikaasa aga naeratas nagu Austraalia lõunane päike ja ütles, et Greyson räägib pidevalt Eestist ja Ronist.
Mul jäi lahkudes tunne, et tegu on mingi mütoloogilise olendiga. Ronald Eestist.
Lahkudes - higise ja pesemata olekus. Mnjah...
Panin t-särgi peale ja jätsin gipüksid jalga ja tatsasin bussile. Päris naljakas vaatepilt võis olla: mustad gipüksid ja roosad madalad kingakesed.
Muide. Õues nägin Greysoni autot. Numbrimärgil oli: BJJ. Kõik.
Egas midagi. Tuleb jätkata siin selle jitsindusega. Koaalakallid koju!
Laura C.
 |
| Legion13 ees. Õues on üle 30 kraadi! |
Hoone meenutab rohkem ladu. Austraalia kliimasse see sobib, väga mõnus oli suvise tuule käes jitsi teha.
Juba eemalt nägime gides mehi, värvilised vööd ümber ringi segi sebimas. Ukse peal tervitas meid Greyson, klubi peatreener. Ronaldi seitse aastat tagasi tallutud rada on sügav ja toona tehtud marketing võimas - Greyson tundis 3D Treeningu logo ära!
Sees oli parasjagu lastetrenn, juhendajaks brownbelt. Naissoost brownbelt!
Mulle meeldis, et seinal oli riiul skateboardide tarvis. Paljud tulidki trenni lauaga. Väga chill.
 |
| Avalik riietusruum. |
Uurisin seejärel, kus neiude riietusruum asub. Mind juhatati ühe nurgakese juurde. Alles siis sain aru, et meid on 3D Treeningus hoitud hellalt ja hoolitsetult, püüdlikult roosamannavahuses mugavuses. Teate. Austraalia nais-jitsikatel on on riietusruumiks täpselt kaks ja pool ruutmeetrit. See on rohkem kunku kui riietusruum. Ning ei mingeid pesemisvõimalusi. Kunku kõrval on pisitilluke WC.
Meestel oli enam-vähem sama olukord. Rahvast aga omajagu, nii 40 inimest. Nii riietusidki paljud mehed JA naised matil. Polnud üldse harv nähtus näha naist rinnahoidjaväel, kohe-kohe kimonosse pugemas.
Muide, triipe ses gymis ei tunnistata. Niisiis sulandusin oma neitsilikult triipudest puutumata vööga ülihästi sisse.
Siis algas trenn. Just nii - trenn, mitte soojendus. Soojendust nad nimelt ei teinudki... Hästi, väljas oli 30 kraadi ja lihased niigi soojad, aga ise tundsin küll, et kael oli imelik.
 |
| Legion13 naiskonna auhinnad. |
Muide, naised teevad seal vähemalt auhinnakapi järgi otsustades ilma. Tehke järgi või ostke ära.
Drill järgmine (oskan vaid kohmakalt kirjeldada): seistes asendis tuleb hüpata vastasele sülle. Nurk tuleb ka veel võtta. Paned käed ümber vastase kaela ja hüppad, ja lukustad jalad ümber teise keha. Nagu püstine suletud kaitse. Ilma naljata :D
Teise võimalusena tuleb võtta ühe käega vastase kraest ja teine käega vastase küünarnuki juurest gigripp, tõsta ühe jala vastase puusale, hüppata natukene tagasi ja tõmmata vastane suletud kaitsesse. (Mispeale tuli meelde kogu see trennijutt, et suletud kaitset ei ole olemas. Okei, vaheetapina... aga see oli ses trennis lõppeesmärk, jalad puusale ja siis suletud kaitsesse.)
Seejärel õppisime selle vastu kaitsma. Käes vastase põlvele/reiele ja... lükka eemale. Kahjuks isolatsioonisparr puudus.
Tegelikult mulle isegi meeldis midagi püsti seistes õppida. Võistlustel ei teadnud ma, mida paganat ma seal üldse tegema peaksin, polnud mitte midagi kuulnudki. Hea, et keegi ütles, et hei, kätest tuleb kinni hoida, kui maha lähed. Trennis lepime tavaliselt kokku, et kes all, kes peal. Aga see süllehüppamine... Nomaitea. Tahaks kangesti küsida Priidult, et kas tõesti niimoodi...
Ja siis, pool tundi hiljem sai näljane kaks-nädalat-jitsita-elanud-Laura-Croft rullida!!!
Eeem. Teate. Nad kõik alustavad rullimist põlvedelt. Whaaaaaaa...???? Ja Priit, Sul on õigus. Kõigil on varbad puha valesti matil. Kõigil.
Esimesena rullisin sellesama tšikk-bluebeldiga. Tegelesin peamiselt kaitsega - alistustes ei ole ma endiselt tugev. Tavapärane whitebeldi asi. Ta ei saanudki minuga midagi teha, vajadusel läksin turtlisse.
Ka edaspidi oli tervel gymil mu turtliga häda. Nad nagu ei saanud aru, mis toimub. Nagu oleks tavapärase koaala asemel äkitsi matil pruunkaru... Heheheee.
 |
| Pärast tunniajast sparrimist. Palav oli. |
Hõbedane bluebelt ei saanudki mulle midagi teha, kaitsesin väga ilusti ta subid ära ja kasutasin seda kägistuse poole vaatamist.
Järgmisena läksin kahe nais-whitebeldi juurde. Üks sirutas kogu aeg käsi, ja no ma siis tegin siia-sinna käelukke.
Läksin mürasin natuke meestega ka. Endast raskematega. Valged ja sinised.
Eeem. Kui ma kodus 3D Treeningu saalis sinistega rullin, siis ei ole ma ühelegi sinisele olnud suurem asi väljakutse. Nad rohkem nagu hängivad seal minuga. Mairon jutustab anekdoote. (Okei, ÜKS kord jutustas. Ja aitas siis teha elu esimese berimbolo ja sai niimoodi hetkega mu lemmikpurpliks). Aga see väga palju raskem sinine... see ikka täie jõuga proovis minuga jitsi teha. Et... Kodus ei suudaks ma ühegi sinise vastu niimoodi mängida, nagu tolle tüübi vastu. Džein ilmselt teeks temaga ühe minutiga üks-null - ja Džein on ju whitebelt... Seal ta siis oli, püüdismu turtlit lammutada, kiskus ja kiskus. Aga korralik asend toimib üpris hästi, sest ta oli ikka väga hädas.
Ja... noh... tegelikult tegin metsikult vigu (nagu üks korralik whitebelt ikka) Mu turtlist põgenemine lonkas kahesajaga, sealt tiris suur jõmmbluebelt jõuga mu käe välja ja tegi käeluku.
Ja see suletud kaitsest põgenemine, mida laagris õppisime... Heakene küll, aga kuidas seda teha, kui inimene all muudkui rabeleb nagu põrguline ja sa ise tahaksid talle röögatada, et kuule-maali, ole PAIGAL!!! (Aga sisetunne ütleb, et sellele on raudselt lahendus olemas, niiet.)
Järgmised rullid läksid umbkaudu sama tähe all. Ega keegi mu juurde ise tulnud, et rullime. Naised (keda oli umbes viiendik) käisid ka pigem üksteisega rullimas, aga katsu sa näljasele öelda, et ole müürilill. Varbad olid alati maas ja õlal kriiskaski Džein "ülemine jalg". Ja väikesed Priit ja Ron kusagil kuklas käskisid varbad maas ja asend õige hoida. Ja küünarnukid keha ligi! (Selle tegi Liisi paari subiga laagri-sparris kenasti selgeks. Käsi. Ei. tohi. Sirutada.)
 |
| Peatreener Greyson. |
Juunis aga olen oodatud osariigiülesele givõistlusele osalema. Kahjuks ei tohi ma klubiks märkida 3D Treening, isegi mitte kaldkriipsu taha ei või panna, sest kogu asi toimub AFBJJ reeglite järgi ja osa võivad võtta seega vaid Aussi klubid...
Ma just rõõmust lakke ei hüppa selle mõtte peale. Tunnen end siiski 3D Treeningu tüdrukuna.
Lõpus toimus kummardus blackbeldi/brownbeltide suunas ja üksteise käesurumine.
***
Heh... Ron, tagasi teen selle lahkumiskingi sulle! Nimelt: lõpus rääkisin Greysoniga. Ta mäletas Ronaldit ÜLIhästi. Ütles, et see oli "nagu alles eile", kui bluebelt Eestist, Ron nimelt klubisse treenima tuli. Ja et Ron oli hullult hea. Vaatas 3D Treeningu lehelt Roni pilti ja teatas, et...
"He has aged well!"
Siis heietas veel pikalt Ronaldist. Ja vanad olijad rääkisid pikalt Ronaldi imelistest trianglitest. Olevat kohe... vohh nii imelised, et keegi vastu ei saanud!
 |
| Trennijärgne olek Kiisukesega - üsna higine... |
Sascha, Greysoni abikaasa aga naeratas nagu Austraalia lõunane päike ja ütles, et Greyson räägib pidevalt Eestist ja Ronist.
Mul jäi lahkudes tunne, et tegu on mingi mütoloogilise olendiga. Ronald Eestist.
Lahkudes - higise ja pesemata olekus. Mnjah...
Panin t-särgi peale ja jätsin gipüksid jalga ja tatsasin bussile. Päris naljakas vaatepilt võis olla: mustad gipüksid ja roosad madalad kingakesed.
Muide. Õues nägin Greysoni autot. Numbrimärgil oli: BJJ. Kõik.
Egas midagi. Tuleb jätkata siin selle jitsindusega. Koaalakallid koju!
Laura C.
Kommentaarid
Postita kommentaar