#I know A LITTLE BIT

BJJ/MMA sügislaager 2014 (foto: Mardo Männimägi)

Sõbrad. Palun. Peske. Mandariine.

Vahepeal on siin vaikus valitsenud. Natuke just nendesamade mandariinide tõttu. Aga see on oluline. Minuni jõudis see veendumus -et puuvilju pesema peab- karmil moel. Tulemuseks oli kaks ja pool päeva nõrkust ja iiveldust. Nüüd lähevad siin majas ökopesuvahendiga pessu kõik köögiviljad. Puuviljad. Juurikad. Kõik.

Pühapäeval (mürgituse esimene päev) läksin, näljane jitsisõltlane nagu nüüdseks minust saanud on (3D treeningu süü. Ja üldse BJJ süü. Ja treenerite. Ja trennikaaslaste) ikkagi naiste treeningpäevale. Ei kahetse - Liisi õpetas päris ägedalt side'ist mõnda asja - ja küljeltasendist on mul suur ja kaamekstegev ideepuudus.

"Ega Sa taha öelda, et Sa unine oled?" küsis Helin (lillavöö) bussis.

"Eeeee... väsimus?" vastasin.

Suur ja räpane vale. Vabandust.

Kuid pärast treeningpäeva jõudsin, näost kergelt söehall, koju ja viskusin voodisse. Riietega. Kell oli umbes viis ja siis oli palju kõhuvalu ja uimasust ja siis oli kell järsku seitse hommikul. Ning, khm, mõni läks sandis olekus tööle, sest artikkel vajas kirjutamist. (Päev hiljem selgus, et lükkub nädala võrra edasi).

Ma siin uuesti ketran sama plaati... Palun. Peske. Mandariine!!!

Trennis aga on toimunud on Suur Ja Oodatud Läbimurre. Nimelt on saanud mõned asjad hoomatavaks. Ma oskan päriselt paari tehnikat natuke katsetada. Kergendus on suur ja mõnus: ma ei koba pimeduses. Ei tolgenda paksus öises metsas, teel ei-tea-kuhu, kusjuures kusagil su selja taga hiilib suur ja näljane huntelukas. (Sest nii see tundus esimese sparri ajal).

Tulemusena olen saanud hakata lõpuks trenni nautima. Ja sparre. Iseäranis tore oli sparrinädala värviliste vööde trenni ajal. (Sparrinädalal ei õpi me uusi võtteid, ainult sparrime. Valgete vööde trenni inimesed võivad siis suurte ja osavate värviliste vööde trenni minna).

Värvilised ei pea tõestama, et on kõvad mehed - naised.

Nad ei rapsi ka, nagu mina ja minu trenni paljud valged. Nii on palju meeldivam üht ja teist asja järgi proovida. Sealjuures - heh - mida ka sa ei teeks, alla jääd oma tehnika poolest naguniii, milleks üldse põdeda. Nad on natuke nagu loodusjõud. Mida lähemal mustale, seda kohutavama loodusjõuga tegemist.

Sparrimine peatreeneriga on tõenäoliselt hoopis mingi Hiroshima mastaabis asi...

Aga enamasti on nad piisavalt kenad, et lasta sul teha, proovida, areneda. Trennipäeva lõpus tõmbasin end tassitäit musta teed juues diivanil kerra ja mõtlesin, et ülimõnus oli. Sest oli.

Lõppu üks BJJ-nali, mis tükk aega muhemeeleolu tekitas:

Heeey, let's have a drink!

Where?

At the... ARMBAR!!!

Heh. Heh. Heh.

Laura

PS: sõbrannadele, keda see jitsijutt on ära tüüdanud. Siin on küll jits, aga romantikat ka. Votnii!