#teised

Käed ja jalad on sinistest ja lilladest täppidest kirjud. Kandsin tööl varem musti sukki, aga täna lõin käega. Las olla nähtaval. Kontoris heidetakse imelikke pilke, aga... Mis seal ikka.

Arst kirjutas suve lõpus mingit kraami välja, sest sinikad läksid juba rusikasuurusteks ja katsid päris jõhkraid alasid (ja seda algkursuse väga pehmode drillide peale). Lapsi oleks päris kindlasti saanud nende kätega hirmutada.

Igaks juhuks võeti analüüsdeks viis ampullitäit verd, aga midagi peale liiga habraste veresoonte seinte ei leitud. Õnneks. Kaks kuud tarbisin mingeid kollaseid tablette. Nüüd on natuke parem. Valus ei ole, lihtsalt väljanägemine pole eriti daamilik. Intervjuule minnes proovin kinni katta, pole vaja koduvägivallakahtlustusi.

***

Eile sain aru, kuivõrd mõtlen selle peale, mida teised arvavad. Kui olen matil, drillin või sparrin. Mõtlen treenerile, partnerile, trennikaaslastele. Soovin, et treener ei näeks, mida teen, sest saan aru (või tundub), et see kõik on väga valesti. Suhteliselt ülikoba. Ja tahaks ju olla hirmus hea, tubli, osav ja täiuslik. (Khm. Tean küll, et kui ma oleks hea, tubli, osav ja täiuslik, ei oleks ma ilmselt selles trennis ja see on ju õppimise ja arengu koht ja areng on päris päris päris vajalik protsess.)

Umbes pärast teist eilset sparri (mis läks natuke nihu) leidsin, et mul ei ole seda jama vaja. Teiste arvamuse üle muretsemine peaks olema sparri ajal tõenäoliselt umbes prioriteet number sada kaks. Ja järele mõeldes... oleks mul väga hea meel, kui treener näeks, kui väga MITTE hea, tubli, osav ja täiuslik ma olen. Siis saaksin vastavat tagasisidet, et saada - oo ei, mitte täiuslikuks, vaid palju-palju paremaks.

Sest. Päris ausalt. Ma olen jitsis kohutav.

Varbad maha, selg sirgu, küünarnukid ligi. Ja siis edasi.

Ja siis olen kunagi selline.

*nali :)

Laura

PS: üldiselt on trennis tunne selline, et üks kordus-algkursus kuluks väga hädasti marjaks ära. Kas ma midagi üldse seal õppisin..?