#Soomekad ehk esimest korda sinise vööna võistlemas
See juhtus umbes matši 45. sekundil. Ma tegin üleveo ja kuidagi otsustasin, et saan küll hakkama. Ja edasi otsustasin, et selle matši võidan. Niisama lihtsalt.
Sel nädalavahetusel sõitis seitse 3dtreeninglast Soomemaa poole. Seelkord ei olnud pühapäevast white belt maffiat, sest 1) võistluse korraldajad tõstsid pühapäevased matšid kella 10 peale ja õigeks ajaks ei oleks toonud meie võistlejaid seega kohale ükski Tallinnast saabuv pühapäevane laev ja b) ma olen sinine vöö.
Meie tiimi üle olen tohutult uhke: esindatud olid kõik vöötasemed, valgest mustani.
Eelmistel päevadel olinpuhta paanikas kaunis mures. Eelmisel nädalatel olin suutnud viia oma keha ületreeninguni, mis tähendas tuimalt valutavaid lihaseid, tujutust ja usku, et ma seal matil nagunii midagi teha ei suuda.
Polnud kerge seda taluda, aga samas - kui ma nüüd täpsemalt järgi mõtlen, siis pole mul olnud võistlust, mida olen teinud kerges olukorras. Just kevadel läksin Eesti meistrivõistlustele nii, et eelnevalt olin teada saanud oma sõbranna surmast. Kaks tundi pärast seda võitlesin Kadiga. Absoluutkaalu ma too päev ei läinud, hea, et selle ühe matši endast välja pigistasin. Olen võidelnud Rootsis olukorras, kus tervis oli nii halb, et hommikul olin oksendanud päris korralikult ja Liisi karjus pool aega "ei ropsi!". Iga kord olen ikka läinud, uskudes, et täiuslikku olukorda pole. On see, mis on.
Niisiis ületreening ja madal eneseusk ja valutavad lihased on enam-vähem täitsa okei mõne teise olukorra kõrval. Enne võistlust ei tule see aga kunagi meelde. On vaid halb olla.
Niisiis pakkisin raske südamega kotid kokku ja võtsin takso, et kell kuus laeva peale jõuda.
Mul on hullupööra hea meel, et naiste jits on lähiringkonnas suuri samme teinud, nii oli minu kaalukategooria naistest rahvarohkeim - 12 neidu! See on juba korralik bräket.
Kahjuks ei olnud minu esimene vastane kohal, võit seega walkoveriga. Teine vastane oli minust väiksem (kaalukategooria 66,5+ kg on minu meelest ääretult ebaõiglane: koos on nii 69 kui ka 99-kilosed neiud).
"Hei, see polegi nii teistmoodi," mõtlesin Venlaga võideldes. Olin endale ette kujutanud, et valge ja sinise vöö matšides on väga jõhker tasemevahe. Võimalik, et selle usu põhjus on meie klubi Jane, kes on samuti sinivöö ja mu nii muuseas kokku pakib.
Igatahes läksin ruttu punktidega juhtima ja mängisin siis ettevaatlikult. Lõpus tuli veidi umbkaitsesse tõmbuda, aga üldiselt oli täitsa tore matš. Ainus asi - miks ma vahel lolle triangleid tegema kukun, sellest ei saa ma siiani päriselt aru. Oeh.
Võit 3-0.
Et... ma võitsin oma elu esimese sinivöö kategoorias tehtud matši. Okei, kirjade järgi kaks, aga mis võit see walkoveriga on.
Kolmandas matšis tuli vastaseks kohalik kuulsus Salla, kes võitnud noorte maailmameistritiitli. Endalegi üllatuseks sain alguses isegi punktid, alles viimasel minutil tegi ta mulle suletud kaitsest käeluku. See matš oli väga äge ja Salla jaoks frustreeriv, sest backi kaitsesin ma Priidu meetodil üsna vingelt ja lihtne minu meelest tal küll ei olnud.
Kaotus sirge käelukuga. Tulemuseks pronks (soomekatel pronksimatši ei ole).
Õnneks oli avatud kaal ja oma kaal kahel erineval päeval. Samal päeval mõlemat teha mulle ei meeldi, avatud kaaluks on end jõhkralt raske pärast tohutut pingelangust valmis panna.
Avatud kaalus sain vastase hirmus hea Veera, kes samal ajal on imetilluke karm MMA võitleja ja kes mind nii tihedalt kinni hoidis, et ma päris hädas olin. Veera võistles sinises vöökategoorias juba ajal, mil Liisi seda vööd kandis - Sellest matšist saan ilmselt kõige rohkem õppida, sest no nii ideedevaene pole mu elu võistlusmatil olnud pärast seda, kui ma oma esimese võistluse tegin. Ei ole midagi, lähen Priidu juurde ja küsin, kuidas ma sealt pandast ära saan.
Kaotus 2-0.
Kokkuvõttes jäin rahule. Esimene sinivöövõistlus tehtud, siit saab ainult edasi minna. Vahepeal tundus igasugune idee võistlemisest tohutult jõhker, nüüd tuli meelde, kui äge see on.
Kaotused kriibivad ainult niipalju, et tahaks mingid vead, mida tegin, ära parandada. Mõlemad vastased, kellele kaotasin, on tõega heal tasemel ja olid lihtsalt minust paremad. Vähemalt sel korral. Mul on hästi palju selliseid matše olnud, kus ei ole lihtsalt suutnud realiseerida seda, mida oskan.
Hea meel oli ka teiste üle, eriti Liisi, kes oma kuuendatel nogi soomekatel kuuenda kulla koju tõi, ja Taavi üle, kes pronksi välja teenis. Lisaks hoidsin eriti kõvasti pöialt Tartu Lindale, kes on üks kõige tsillimaid ja toredamaid naisjitsikaid, keda me teame, ja kellele finaalis kahe klubi rahvas kaasa elades röökis.
Mulle meeldivad Soome jitsitüdrukuid üliväga. Sain mitu uut tuttavat ja kohtasin vanu sõpru. Ööseks saime õnneks Sohvi ja Ville-Pekka diivanitele, mis oli hästi tore, lisaks on mul tänu Sohvile jube palju ägedaid fotosid. Kõik siin postitatud fotod on tema töö.
Väga suur tõrvatilk meepotis on Liisi vigastus. Kurja, mul nagu rebeneks iga kord midagi sees, kui ta viga saanult nutab, ehkki ma tean, et nutt on peamiselt seetõttu, et ta edasi võistelda ei saa, mitte valu pärast. Mõni on kohe südamest võitleja.
Ma ise jäin suhteliselt terveks - matšides ei juhtunud midagi paha. Küll aga õnnestus saada põlvega näkku soojenduse ajal, mis tähendab, et mu vasak silmaümbrus hakkab halvaendeliselt lillaks tõmbuma. Vähemalt ei kordunud see, mis mõni aasta tagasi, mil mingi tüüp hakkas mu ees laksust käteringe tegema ja ma nii valusasti suure hooga vastu nina sain, et see krigisema hakkas.
Miks ma endast uskusin, et millegagi hakkama ei saa... beats me. Sest see ilmselgelt pole tõsi. See, et ma päriselt sinise vöö tasemele olen jõudnud - seda usun ma nüüd küll. Väga nadi, et mul selleks Soome vaja minna oli, et seda teada saada.
Ahjaa...
"Miks sa seda teed," oigas ema, kui talle rääkisin eesolevatest Soomekatest.
"Sest see on asi, mida enamik inimesi ei suuda. Ja see mõte teeb mulle hullupööra headmeelt," vastasin. Ma ei olnud seda varem nii sõnadesse panna suutnud. Aga õige ta on. Jitsis võistlemiseks peab sinus olema midagi erakordset.
Laura
Sel nädalavahetusel sõitis seitse 3dtreeninglast Soomemaa poole. Seelkord ei olnud pühapäevast white belt maffiat, sest 1) võistluse korraldajad tõstsid pühapäevased matšid kella 10 peale ja õigeks ajaks ei oleks toonud meie võistlejaid seega kohale ükski Tallinnast saabuv pühapäevane laev ja b) ma olen sinine vöö.
 |
| See näeb natuke välja nii, nagu ma läheks ta hinge kallale, aga tegelikult - see oli neli minutit küljekontrollis püsimist ja ründamist. |
Meie tiimi üle olen tohutult uhke: esindatud olid kõik vöötasemed, valgest mustani.
Eelmistel päevadel olin
Polnud kerge seda taluda, aga samas - kui ma nüüd täpsemalt järgi mõtlen, siis pole mul olnud võistlust, mida olen teinud kerges olukorras. Just kevadel läksin Eesti meistrivõistlustele nii, et eelnevalt olin teada saanud oma sõbranna surmast. Kaks tundi pärast seda võitlesin Kadiga. Absoluutkaalu ma too päev ei läinud, hea, et selle ühe matši endast välja pigistasin. Olen võidelnud Rootsis olukorras, kus tervis oli nii halb, et hommikul olin oksendanud päris korralikult ja Liisi karjus pool aega "ei ropsi!". Iga kord olen ikka läinud, uskudes, et täiuslikku olukorda pole. On see, mis on.
Niisiis ületreening ja madal eneseusk ja valutavad lihased on enam-vähem täitsa okei mõne teise olukorra kõrval. Enne võistlust ei tule see aga kunagi meelde. On vaid halb olla.
Niisiis pakkisin raske südamega kotid kokku ja võtsin takso, et kell kuus laeva peale jõuda.
Mul on hullupööra hea meel, et naiste jits on lähiringkonnas suuri samme teinud, nii oli minu kaalukategooria naistest rahvarohkeim - 12 neidu! See on juba korralik bräket.
 |
| Nope nope nope. Matši lõpuni umbes 10 sekundit. |
Kahjuks ei olnud minu esimene vastane kohal, võit seega walkoveriga. Teine vastane oli minust väiksem (kaalukategooria 66,5+ kg on minu meelest ääretult ebaõiglane: koos on nii 69 kui ka 99-kilosed neiud).
"Hei, see polegi nii teistmoodi," mõtlesin Venlaga võideldes. Olin endale ette kujutanud, et valge ja sinise vöö matšides on väga jõhker tasemevahe. Võimalik, et selle usu põhjus on meie klubi Jane, kes on samuti sinivöö ja mu nii muuseas kokku pakib.
Igatahes läksin ruttu punktidega juhtima ja mängisin siis ettevaatlikult. Lõpus tuli veidi umbkaitsesse tõmbuda, aga üldiselt oli täitsa tore matš. Ainus asi - miks ma vahel lolle triangleid tegema kukun, sellest ei saa ma siiani päriselt aru. Oeh.
Võit 3-0.
 |
| 'dat feeling tho. |
Kaotus sirge käelukuga. Tulemuseks pronks (soomekatel pronksimatši ei ole).
Õnneks oli avatud kaal ja oma kaal kahel erineval päeval. Samal päeval mõlemat teha mulle ei meeldi, avatud kaaluks on end jõhkralt raske pärast tohutut pingelangust valmis panna.
Avatud kaalus sain vastase hirmus hea Veera, kes samal ajal on imetilluke karm MMA võitleja ja kes mind nii tihedalt kinni hoidis, et ma päris hädas olin. Veera võistles sinises vöökategoorias juba ajal, mil Liisi seda vööd kandis - Sellest matšist saan ilmselt kõige rohkem õppida, sest no nii ideedevaene pole mu elu võistlusmatil olnud pärast seda, kui ma oma esimese võistluse tegin. Ei ole midagi, lähen Priidu juurde ja küsin, kuidas ma sealt pandast ära saan.
Kaotus 2-0.
 |
| Bäkikaitse. Töötab. |
Kaotused kriibivad ainult niipalju, et tahaks mingid vead, mida tegin, ära parandada. Mõlemad vastased, kellele kaotasin, on tõega heal tasemel ja olid lihtsalt minust paremad. Vähemalt sel korral. Mul on hästi palju selliseid matše olnud, kus ei ole lihtsalt suutnud realiseerida seda, mida oskan.
Hea meel oli ka teiste üle, eriti Liisi, kes oma kuuendatel nogi soomekatel kuuenda kulla koju tõi, ja Taavi üle, kes pronksi välja teenis. Lisaks hoidsin eriti kõvasti pöialt Tartu Lindale, kes on üks kõige tsillimaid ja toredamaid naisjitsikaid, keda me teame, ja kellele finaalis kahe klubi rahvas kaasa elades röökis.
Mulle meeldivad Soome jitsitüdrukuid üliväga. Sain mitu uut tuttavat ja kohtasin vanu sõpru. Ööseks saime õnneks Sohvi ja Ville-Pekka diivanitele, mis oli hästi tore, lisaks on mul tänu Sohvile jube palju ägedaid fotosid. Kõik siin postitatud fotod on tema töö.
Väga suur tõrvatilk meepotis on Liisi vigastus. Kurja, mul nagu rebeneks iga kord midagi sees, kui ta viga saanult nutab, ehkki ma tean, et nutt on peamiselt seetõttu, et ta edasi võistelda ei saa, mitte valu pärast. Mõni on kohe südamest võitleja.
Ma ise jäin suhteliselt terveks - matšides ei juhtunud midagi paha. Küll aga õnnestus saada põlvega näkku soojenduse ajal, mis tähendab, et mu vasak silmaümbrus hakkab halvaendeliselt lillaks tõmbuma. Vähemalt ei kordunud see, mis mõni aasta tagasi, mil mingi tüüp hakkas mu ees laksust käteringe tegema ja ma nii valusasti suure hooga vastu nina sain, et see krigisema hakkas.
 |
| Lõpptulemus. |
Ahjaa...
"Miks sa seda teed," oigas ema, kui talle rääkisin eesolevatest Soomekatest.
"Sest see on asi, mida enamik inimesi ei suuda. Ja see mõte teeb mulle hullupööra headmeelt," vastasin. Ma ei olnud seda varem nii sõnadesse panna suutnud. Aga õige ta on. Jitsis võistlemiseks peab sinus olema midagi erakordset.
Laura
Kommentaarid
Postita kommentaar