#Naistelaagri kolmas tulemine ehk kuidas ma muudan maailma, üks laager korraga
Mäletan nii hästi seda hetke naistelaagrist. Me seisime Marieli ees, kes oli veidi kurb, et ta ei saa meiega rivis ühineda, ja ma vaatasin seda rivi, mis oli nii suur et ei mahtunud ühte pikka sirgesse . L- tähe moodustasime hoopis.
See ongi maailma muutmine, mõtlesin. Ja väsimus enam ei lugenud. Stress ei lugenud. Sest kõik oli sel hetkel õige.
Kananahk tuli peale.
***
Kolmas naistelaager läheb ajalukku (seni) rekordilisena: kirja pani end 61 neiut. Mõned (vist neli kokku?) paraku ei tulnud kohale, enamasti põhjuseks probleemid tervisega.
Korraldama hakkasin laagrit pool aastat tagasi. See tähendas muuhulgas sensei Priit Mihkelsoni varajast bukkimist (ta ajakava on hullumeelne), teavitustööd, läbirääkimisi treeneritega ja asjade käimalükkamist. Juba eos oli mul hullumeelselt hea meel Annika üle. Mul ei ole terasnärve (nagu Annikal), ma pigem olen seda teen-liiga-palju-ja-ei-saa-arugi-et-tegin-endale-liiga-ja-lähen-katki tüüpi.
On hea, kui on olemas üks Annika, kes kordab nagu muuseas, et
Chill.
Kõik saab korda.
Ära põe, see on fain.
Igasuguste ürituste korraldamine tähendab paraku päris palju stressi. Ja kui sa oma piire veel päris hästi ei taju (pluss kui su tahe on suurem kui keha võimaldab), siis on tore, kui keegi kordab su kõrval, kui chill ikkagi kõik on.
Peale sensei bukkisin ka käekoguja Liisi, jalakoguja Jane ja VÕIMLAst nende ainsa naistreeneri Kadi.
Eelmisel aastal tuli kohale 30 neidu, sel aastal mõtlesin, et unistaks seekord suurelt: saaks 50 neidu kohale. Et dream big ja.
See hetk, kui ma lugesin nimekirjast kokku 61 neidu, oli midagi kerge šoki laadset. Võrdluseks: sügislaagris (mehed, naised kõik koos) oli osalejaid 95. Seega on 61 naist -eriti arvestades, kui vähe naisi keskmises klubis treenib- väga võimas number. Mulle oli väga südamelähedane küsimus treeneritele hästi maksmine ja laagriliste eest hoolitsemine, samal ajal soovisin, et laager oleks maksimaalselt jõukohane kõikidele osalejatele - olid ju paljud tulemas piiri tagant, maksma pidid nad ka öömaja eest. Pakkusime tasuta snäkke, kohvi ja teed.
Kohale olid tulnud näiteks mu vastane Nordic openilt - tegu oli üliägeda tüdrukuga - ja tema sõbratarid, Leedu sõprusklubi habras Eva, Soome tuttav, paljud toredad Võimla neiud - kelle hulk oli umbes kolmekordistunud - minu vapper MMA-Monika... Muidugi ka meie Rootsi püsikunded eesotsas Euroopakate MMA hõbeda Nina Backiga.
Hommikuks plaanisime esialgu Annika poolt läbiviidavat mõnusat joogat, aga siis pakkus Jass, et ta tuleb teeb meile ninjajoogat - ja ma võtsin pakkumise vastu. Tundub, et rahvale ta ninjajooga istus.
Laagri läbiviimine nägi samuti nii välja, et ma olin korraga hästi õnnelik, sest ma olen palju vaeva näinud selle nimel, et võimaldada naistele seda laagrit, ja samal ajal stressipall, sest olin mures, kas kõik ikka sujub. Sujus küll. Annika oli vajadusel olemas, sain trenni teha. Ma ei saa aru, kuidas ma ilma temata eelmised laagrid tehtud sain.
Loenguks valisin juusteteema, sest why the fuck not. Meie juuksurist jitsikast loengupidaja Anita veel pabistas, et tal pole tund aega midagi rääkida, leppisime siis kokku, et räägib pool ja teise poole räägib Liisi võistlemisest. Ainult et kokkuvõttes läks Anital poolteist tundi... Noh, samas oli tõesti huvitav, ma sain ka teada, mida ma kõike valesti teinud olen - liiga palju maske pähe toppinud, juukseõli- ja kuumakaitset pidevalt ei kasuta, palsami panen vettinud juuksepahmakasse, hari on vale, juuksekummid on valed.
KÕIK teen valesti.
Ütleme nii, iga kord, kui ma nüüd midagi teen juustega, istub kuklas kujuteldav Anita, kes jõllitab mind pettunud ilmel.
Kuna inimesed ikka tahtsid Liisit kuulata, siis viisime tema loengu lõunapausile. Inimesed siis mugisid pannkooki karbist ja samal ajal kuulasid, mida tarka Liisi räägib.
Trennid olid kõik toredad, ainult et Priidu trennide lõpuks kärssas mu pea sel kombel, et ma istusin tuimalt kott-toolile, sest mu aju pidas juba streiki ja ma ei saanud aru, mis toimub, mis on käelukk, miks ma sealt põgenen ja üldse.
Liisi õpetas pealt rünnakuid, mis muutis mu armbarid veidi paremaks, Kadi tegi lahedaid asju de la Riva konksuga. Sain mitu korda wheeee hüüda, samal ajal, kui 50-kilone Hedwig nagu muiste mind maha pühkis.
Jane õpetas üht toredat jalalukku ja selle setupi. Nagu noor Ronald kohe, sama loogiliselt ja rahulikult.
Priitu palusin armbari kaitset õpetada, sest mind ajab hirmsasti vihale mulle ei meeldi, kuidas ta oma grupi selliseks on aretanud, et ma kellelegi enam käelukku teha ei saa. What kind of sorcery is this. I don't even.
Laagri ajal oli mu pisike korter tõeline fighter house, kuidagi suutsin majutada lisaks endale siia kolm tigedat jitsinaist, üks osavam kui teine.
Kokkuvõttes jäin hirmus rahule. Ja noh, mu neiud suutsid ka mind pisardama panna... kinkisid mulle hirmus pehme pleedi ja tänukirja, et ma nii ägedaid asju 3D Treeningus teen. See pani tahtma edaspidi kolm korda nii äge olla. Ma armastan teid ka!
Laagri lõpus oli üllatus: tervitussõnum kolmelt ässalt naissoost (Shanti Abelha, Jess Fraser, Livia Giles) mustalt vöölt. Oli äge!
Kokkuvõttes jäin laagrile hirmus rahule, Eelkõige laagrilistega. Nii vinget naistekarja annab otsida, tõesõna. Külmavärinad jooksid pidevalt üle keha. Mul on tunne, et sain millegi ägedaga hakkama. Sain ka.
Aitäh kõigile laagrilistele ja treeneritele ja imelisele fotograafile Marielile. Ekstra-aitäh Priitneyle, kes alati raudpoltkindlalt mind toetab (see on kuradi oluline) ja Annikale, kes on mu raudne sidekick.
Big thumbs up inimestele, kes on käinud kolmes laagris - VÕIMLAst Kristel, Rootsist Lisa, Nina, Hannah ja Martina. Kui jõuate viiendani, ootab teid auhind. Pinky swear.
Motivatsioonilaks on ülivõrdes võimas.
Igale tõusule vist peabki langus? Sest pärast laagrit ma olen kaks korda haigestunud, ühel korral neist a-grippi, mille jooksul ma ei tahtnud eriti muud teha, kui voodis liikumatult lamada, sest kõik muu pani tahtma maha surra. Ja nüüd, pärast MMA eestikaid olin mõned päevad kõrge palavikuga voodis.
Estonian openist ütlesin seetõttu ära, sest nagu sõber Kuldar nentis, kui rääkisin, mis valiku tegin - ei ole tark olla idioot.
Tõepoolest.
Proovin elu eest end Nordicuks pigem vormi saada, piletid on ostetud ja selleks ajaks pean valmis olema. Oma kaalus on kaks ülivinget vastast, avatud kaalus saan veidi kergema vastasega, kes Euroopa meistrikski tulnud, vist madistada loodetavasti, lisaks on seal tüdruk, kellega olen teinud elu ühe raskeima matši minevikus. On, mida oodata. Peaks vaid tervis vastu.
Laura
See ongi maailma muutmine, mõtlesin. Ja väsimus enam ei lugenud. Stress ei lugenud. Sest kõik oli sel hetkel õige.
Kananahk tuli peale.
***
 |
| Lemmikpilt. Selle aasta kõige õnnelikum hetk. Foto: Mariel Mõisavald |
Korraldama hakkasin laagrit pool aastat tagasi. See tähendas muuhulgas sensei Priit Mihkelsoni varajast bukkimist (ta ajakava on hullumeelne), teavitustööd, läbirääkimisi treeneritega ja asjade käimalükkamist. Juba eos oli mul hullumeelselt hea meel Annika üle. Mul ei ole terasnärve (nagu Annikal), ma pigem olen seda teen-liiga-palju-ja-ei-saa-arugi-et-tegin-endale-liiga-ja-lähen-katki tüüpi.
On hea, kui on olemas üks Annika, kes kordab nagu muuseas, et
Chill.
Kõik saab korda.
Ära põe, see on fain.
Igasuguste ürituste korraldamine tähendab paraku päris palju stressi. Ja kui sa oma piire veel päris hästi ei taju (pluss kui su tahe on suurem kui keha võimaldab), siis on tore, kui keegi kordab su kõrval, kui chill ikkagi kõik on.
 |
| Bitch bossin'. Pilt: Mariel Mõisavald |
Eelmisel aastal tuli kohale 30 neidu, sel aastal mõtlesin, et unistaks seekord suurelt: saaks 50 neidu kohale. Et dream big ja.
See hetk, kui ma lugesin nimekirjast kokku 61 neidu, oli midagi kerge šoki laadset. Võrdluseks: sügislaagris (mehed, naised kõik koos) oli osalejaid 95. Seega on 61 naist -eriti arvestades, kui vähe naisi keskmises klubis treenib- väga võimas number. Mulle oli väga südamelähedane küsimus treeneritele hästi maksmine ja laagriliste eest hoolitsemine, samal ajal soovisin, et laager oleks maksimaalselt jõukohane kõikidele osalejatele - olid ju paljud tulemas piiri tagant, maksma pidid nad ka öömaja eest. Pakkusime tasuta snäkke, kohvi ja teed.
Kohale olid tulnud näiteks mu vastane Nordic openilt - tegu oli üliägeda tüdrukuga - ja tema sõbratarid, Leedu sõprusklubi habras Eva, Soome tuttav, paljud toredad Võimla neiud - kelle hulk oli umbes kolmekordistunud - minu vapper MMA-Monika... Muidugi ka meie Rootsi püsikunded eesotsas Euroopakate MMA hõbeda Nina Backiga.
Hommikuks plaanisime esialgu Annika poolt läbiviidavat mõnusat joogat, aga siis pakkus Jass, et ta tuleb teeb meile ninjajoogat - ja ma võtsin pakkumise vastu. Tundub, et rahvale ta ninjajooga istus.
 |
| See näeb välja umbes nii, nagu oleks kõik rampväsinud. Tegelikult tegi Jass parajasti mingit liikuvusharjutust õlale. Vist. Foto: Mariel Mõisavald |
Loenguks valisin juusteteema
KÕIK teen valesti.
Ütleme nii, iga kord, kui ma nüüd midagi teen juustega, istub kuklas kujuteldav Anita, kes jõllitab mind pettunud ilmel.
Kuna inimesed ikka tahtsid Liisit kuulata, siis viisime tema loengu lõunapausile. Inimesed siis mugisid pannkooki karbist ja samal ajal kuulasid, mida tarka Liisi räägib.
 |
| Hedwigul on nii hea meel, et saab proovida mu kätt murda. Pilt: Mariel Mõisavald |
Liisi õpetas pealt rünnakuid, mis muutis mu armbarid veidi paremaks, Kadi tegi lahedaid asju de la Riva konksuga. Sain mitu korda wheeee hüüda, samal ajal, kui 50-kilone Hedwig nagu muiste mind maha pühkis.
Jane õpetas üht toredat jalalukku ja selle setupi. Nagu noor Ronald kohe, sama loogiliselt ja rahulikult.
Priitu palusin armbari kaitset õpetada, sest
 |
| Jess Fraseri sõnum. Jess on Australian Girls in Gi juht. Foto: Mariel Mõisavald |
Kokkuvõttes jäin hirmus rahule. Ja noh, mu neiud suutsid ka mind pisardama panna... kinkisid mulle hirmus pehme pleedi ja tänukirja, et ma nii ägedaid asju 3D Treeningus teen. See pani tahtma edaspidi kolm korda nii äge olla. Ma armastan teid ka!
Laagri lõpus oli üllatus: tervitussõnum kolmelt ässalt naissoost (Shanti Abelha, Jess Fraser, Livia Giles) mustalt vöölt. Oli äge!
Kokkuvõttes jäin laagrile hirmus rahule, Eelkõige laagrilistega. Nii vinget naistekarja annab otsida, tõesõna. Külmavärinad jooksid pidevalt üle keha. Mul on tunne, et sain millegi ägedaga hakkama. Sain ka.
 |
| Rootsi tüdrukud jätsid mulle selle. Aww! |
Big thumbs up inimestele, kes on käinud kolmes laagris - VÕIMLAst Kristel, Rootsist Lisa, Nina, Hannah ja Martina. Kui jõuate viiendani, ootab teid auhind. Pinky swear.
Motivatsioonilaks on ülivõrdes võimas.
Igale tõusule vist peabki langus? Sest pärast laagrit ma olen kaks korda haigestunud, ühel korral neist a-grippi, mille jooksul ma ei tahtnud eriti muud teha, kui voodis liikumatult lamada, sest kõik muu pani tahtma maha surra. Ja nüüd, pärast MMA eestikaid olin mõned päevad kõrge palavikuga voodis.
Estonian openist ütlesin seetõttu ära, sest nagu sõber Kuldar nentis, kui rääkisin, mis valiku tegin - ei ole tark olla idioot.
Tõepoolest.
Proovin elu eest end Nordicuks pigem vormi saada, piletid on ostetud ja selleks ajaks pean valmis olema. Oma kaalus on kaks ülivinget vastast, avatud kaalus saan veidi kergema vastasega, kes Euroopa meistrikski tulnud, vist madistada loodetavasti, lisaks on seal tüdruk, kellega olen teinud elu ühe raskeima matši minevikus. On, mida oodata. Peaks vaid tervis vastu.
Laura
Kommentaarid
Postita kommentaar